Õnnetu töötaja: kas varga mainest on kunagi võimalik vabaneda?
Kui lihtne on saada külge silt „varas”. Kui korra juba sinust nii arvatakse, siis nii jääbki. Ma pidin seetõttu töökohta vahetama ja see maine jälitab mind siiani.
Mulle meeldib stabiilsus. Kui leidsin viie aasta eest enda jaoks ideaalse töökoha, kujutasin ette, et võin seal töötada kas või pensionipõlveni. Ma ei hakka täpsemalt ütlema, aga tegu on ühe ametiasutusega. Neid on õnneks palju, loodetavasti ei tunta ära. Juba esimesel päeval sain kollektiiviga sina peale. Leidsin sealt endale parima sõbranna, kellega ühel aastal reisisime isegi Egiptusesse. Ühel jõulupeol läksin üle piiri. Jõin veini, siis šampust ja kõige tipuks isegi viina. Oi, kui piinlik mul järgmisel päeval oli, aga kolleegid sellest ei hoolinud. Visati hoopis sõbralikku nalja, et kõigil juhtub. On ju ideaalne kollektiiv!
Haarasin vale koti
Kõik muutus sel sügisel. Ma isegi ei mäleta, kuidas see täpselt alguse sai. Olen vahel hajameelne ja jätan asju kus seda ja teist. Ühel kolleegil oli sünnipäev ja jõime kööginurgas veini. Mu parim sõbranna meenutas seal ühiseid aegu. Leppisime isegi kokku, et järgmisena sõidame Londonisse. Mõlemal veidi vabu päevi varuks, enne jõule võiks ühe linnatripi ära teha küll. Olin juba parajasti švipsis ja mõtlesin, et toon oma kalendermärkmiku ära, et vaadata, mis mul detsembri teiseks pooleks täpselt kirjas. Ruum, kus asjad olid, oli selleks hetkeks pime. Riided ja käekotid olid ühes kohas koos. Haarasin ühe koti ja tuikusin oma laua juurde. Märkasin, et näe, märkmik on laual. Koti heitsin oma laua alla. Läksin märkmikuga tagasi ja vaatasime sõbrannaga koos üle, millal oleks parim aeg. Jõime veidi veel ja unustasin täiesti, et olin koti laua alla jätnud. Keegi pakkus, et läheks edasi linna ja vaataks, kus edasi tantsida ja napsitada. Mina ja mõned kolleegid olime kohe valmis. Osa jäi ikka kontorisse edasi.
Võtsin oma mantli ja koti… Jah, oma koti, mis oligi riiete juures. Kott, mille laua alla panin, oli ühe teise naise oma. Mul polnud see meeleski. Öö oli tore ja järgmine päev polnudki hull olla. Kott mulle aga ei meenunud.
Süüdistati raha varastamises
Esmaspäeval tööle minnes vaatasid kõik mind kummaliselt. Mõtlesin, et mida? Mis ma küll valesti tegin?
Selgus, et see naine oli pärast mu lahkumist juba paanitsema hakanud, et asjad kadunud. Kõik otsisid, aga siis ei leitud.
Koti leidis esmaspäeva hommikul koristaja. Kusjuures olin suutnud selle nii osavalt laua alla panna, et seda varjasid ühed mu saapad ja väike kapp. Täpselt selline mulje, et üritasingi peita. Täpp i-le: kotiomanik ei salli mind üldse. Mõned inimesed lihtsalt ei sobi ja meil nii oligi. Täiskasvanud inimene küll, aga ta kasutas võimalust ja väitis, et tema rahakotist on osa rahast kadunud. Tere talv, miks peaks ma talt raha võtma. Pole mu palgal häda midagi. Seletasin kõigile, et mul pole seda raha vaja. Ja üldse: ma nii loll varas ju ka poleks, et võtan raha ja siis jätan koti laua alla ootama, et keegi selle leiaks.
Kindlasti osad uskusid, aga ikka jäi see seik väga lahtiseks ja kõigile meelde. Meil on asutuses väga palju töötajaid ja info loomulikult levis. Neid pilke, neid tagaselja jutte, mis ringiga minuni jõudsid… Parima sõbrannaga me Londonisse ei reisinud. Ma arvasin, et tema kuulujuttudest ja sildistamisest ei hooli, aga hoolib ikka küll. Ta hakkas mind vältima ja veinitamised asendusid põgusa teretamisega.
Kokkuvõttes läksin sealt ära, kogu see asi oli minu jaoks alandav. Vihavaenlasest kolleeg võitis. Mind nii piinab, et luges vaid see üks seik. Üks lollus veinivines, mis maksis kurjalt kätte.
