Lugeja: ateistlik eestlane on islamile kerge saak
Euroopas toimub praegu aga hoopis islami invasioon ja neil, kel omal ühendavat ja jõuduandvat usku ei ole, jääb üle vaid taanduda.
Eks sellise hoiaku üheks põhjuseks on ka see, et me elame suuresti veel üle-eelmise sajandi ärkamisaja ja nõukogudeaegse saksa- ja usuvastasuse mõju all. Me ammutame oma teadmisi ristiusu ja eestlaste vahekorrast sellistest fantaasiaraamatutest nagu "Meelis" ja "Ümera jõel".
Oleks ükskord juba aeg vabaneda sellest kompleksist, et kristlus on meile vaid halba teinud ja enne seda käitusime nagu vagurad talled. See ei olnud sugugi nii! Enne ristisõdijate (see nimigi on tegelikult vale, sest tegu polnud ristiusu toomisega, vaid teatud riikide võimuala suurendamisega) tulekut käisid eestlased Skandinaavias kirikuid põletamas, kloostreid rüüstamas ja nunni vägistamas. Kas ei ole mitte nii, et mida külvad, seda lõikad?
Ristiusk oli Eestis juba enne niinimetatud ristisõdijate tulekut. Meil oli isegi vanemaid, nagu näiteks Pudiviru vanem Tabelinus, kes olid juba varem ristitud. Järelikult ühiskond aktsepteeris kristlasi ja tegi seda nii selgelt, et valis neid isegi oma juhtideks. Ka ehted, matusekombed ja keelde tulnud sõnad viitavad otseselt sellele, et kristlus oli siin juba kanda kinnitunud.
Ristiusk võeti eestlaste poolt vastu rahulikult ja positiivselt. Seda järgiti. Hilisemal ristisõjal meie vastu ei saanud olla peamiseks eesmärgiks ristiusu toomine, sest see juba oli siin. Vaid lihtlabane maa vallutamine ja rahva orjastamine. See on aga poliitika ja mitte usk ning kestab erineval moel, kasvõi pangaorjusena, tänase päevani edasi.
Niisiis ei peaks eestlased ristiusus nägema midagi võõrast ja pealesurutut. Ristiusu ajal eestlaste arv muide kasvas, meie kultuur ikkagi õitses. Tõsi, oma tõusude ja mõõnadega, nagu igal ajal. Alles tänapäeval, mil oleme jõudnud paljude poolt nii ülistatud maailma ateistlikuima rahva positsioonile, kahaneb meie rahvaarv ja rahvuslikud tavad ning kombed surub välja üha enam maad võttev multikulturism. Kas seda me siis tahamegi? Kui jah, siis olgem oma ateistliku eluga rahul.
Kui rahval ei ole kokkuleppelisi ja maistest nääklustest suuremaid ideaale, mis neid ühendaks, kui nad keskenduvad ainult maisele, materiaalsele, mis kõik teatavasti on kaduv ja täis korruptsiooni, siis ei saagi neil olla mingit helget tulevikku. Need on karmid sõnad, kuid kes suudab oma esmased reflektoorsed ärritused maha suruda, see saab aru, et nii see tegelikult on.
Seepärast mingem julgelt jõulude ajal kirikusse. Olgem uhked, et me kuulume Euroopa kultuuriruumi ja seda alates aegadest juba enne seda "ristisõda". Me oleme osa Euroopast ja seda täiesti loomulikult - vabatahtlikult. Keegi ei ole meid siia vägisi toonud.
Kui me aga keskendume vaid maisele, mis teatavasti on kogu oma täiuses üdini ebatäiuslik, siis tulevad siia teised, kellel on tugevad printsiibid ja selgelt paigas maailmapilt, mis ei tugine mitte ebatäiuslikel maistel visioonidel, vaid kõrgematel, mida keegi maistest inimestest ei suuda kunagi tühistada.
Selleks on tänapäeval islam, kus on ka soorollid veel paigas ja pered suured. Nad on ka ainsad tänapäeva lääne ühiskonnas, kellelt ei nõuta sallivust. Näiteks homodesse, naistesse, juutidesse ja teiseusulistesse võivad nad suhtuda nii, nagu tahavad ehk neid ahistada-mittesallida. Kõik see on teistele huvigruppidele Euroopas keelatud, kuid neile mitte!
Teised peavad end kohandama vastavalt sellele, kuidas moslemeid võimalikult vähe solvata, aga nad on kerged solvuma. Loogiline siis, et nad hakkavad end siin järjest peremehelikumalt tundma ja võtavad peagi euroopaliku pehmodemokraatia lihtsalt üle. See on vaid aja küsimus. Ennustatakse, et lähemate aastakümnetega mitmekordistub moslemite arv nii Euroopas kui ka USA-s.
Kas meil on mõtet karta ja peljata potentsiaalset ühtsust ja ühiseid väärtusi loovat kristlust? Või võiksime seda pigem enda kasuks kasutada? Kui meil pole väärtusi, mille eest seista, siis oleme vastastele kerge saak.
