Kaupluse opereerimisel on plaan osa kuludest katta linna eelarvest. Paratamatult tekib küsimus, kas linnavalitsus peaks linnaeelarve raha selleks kulutama? Tõsi, põhimõtteliselt on kohalikel omavalitsustel lubatud olla teenuste osutamiseks asutatud äriühingu aktsionäriks või osanikuks ning sihtasutuse või mittetulundusühingu liikmeks.

Eelkõige tekib küsimus kas ja millist kohaliku omavalitsuse ülesannet munitsipaalpoe asutamine täidab ja kas see on nii linnale kui ka vaesematele kodanikele kõige mõistlikum lahendus? Kui kaupluse rajamise eesmärk on vähendada vaesemate elanike kulutusi toidu- ja esmatarbekaupadele, siis esmapilgul tundub, et konkreetsele sihtrühmale suunatud sotsiaaltoetused annaksid ehk parema tulemuse.

Kuigi rajatav munitsipaalpood ei taotle kasumit, siis tekib küsimus, kas 5-7-protsendine  juurdehindlus katab ära ka muid kulusid peale toidukaupade riknemise. Ehk teisisõnu olukorras, kus töötajate palgakulud moodustavad jaemüüjate kogukuludest märkimisväärse osa, tahaks loota, et uue kaupluse töötajate palgad ei ole jaekaubandussektori keskmistest palkadest madalamad.

Siinjuures peab märkima, et Statistikaameti andmetel moodustasid selle aasta III kvartalis toidukaupluste kogukuludest tööjõukulud koos maksudega 7,5 protsenti, ostetud kaubad kogukuludest 84 protsenti. Kaubanduslik juurdehindlus 19 protsenti.

Linn lubab, et kaup on odav, kuid seda pole nii lihtne saavutada. Poe tunnuslause on "Kaup otse talumeestelt, tootjatelt ja hulgimüüjatelt". Aga kas siis tänased jaeketid ja kauplused ostavad kuskilt mujalt? Kaubandusettevõtjad ostavadki kaupu otse talumeestelt, tootjatelt ja hulgimüüjatelt, Tallinn ei eristu siin kuidagi.

Küsimusi tekitab ka see, mis juhtub, kui ettevõtmine on kahjumis. Munitsipaalomandis oleva ettevõtte puhul on vastus ühene - lõpuks maksab selle kinni maksumaksja. Lasnamäe turu rajamiseks on juba kulutatud ligi miljon eurot maksumaksja raha. Kaupluse avamine tähendab mõistagi ka lisakulutusi! Tallinn on varasemalt teinud mitmeid investeeringuid turgudesse, kuid osa neist on tehtud pigem poliitilise edu saavutamiseks. Näiteks Kristiine turg on juba ammu kinni pandud.

Eelnevat arvesse võttes - kas ikka on otstarbekas doteerida linna eelarvest ühte ettevõtet, kui selle linna eelarvesse laekub raha nii linna kui ka kogu Eesti maksumaksjatelt?

Samuti tekib küsimus, kas selline konkurents on eetiline teiste ettevõtjatega võrreldes, kel pole linna taolist sponsorit ja kes peavad igapäevased kulud katma teenitavatest tuludest. Ning lõpuks - milliselt eelarverealt seda kõike finantseerima hakatakse? Tahaks loota, et linnavalitsus käitub selles osas avatult.