Mandela meenutas tihti hea sõnaga oma poisipõlve Transkei roheliste küngaste vahel. See oli maastik mesipuusarnaste onnide ja kehval maal sööva loomakarjaga, vahendab BBC News.

Mandela oli vaid üheksa-aastane, kui ta isa suri tuberkuloosi. Olles alati olnud emotsionaalselt lähedasem emaga, kirjeldas Mandela oma isa karmi distsipliini nõudjana. Siiski avaldas ta isale tunnustust instinktide sisendamise eest, mis aitasid tal hiljem suurkujuks saada.

Noor Mandela saadeti kodukülast Thembu õukonda eestkostealuseks, kus teda hakati juhirolliks ette valmistama.

See tähendas, et ta pidi saama hea hariduse. Mandela saadeti metodisti kooli, kus talle anti nimi Nelson. Ta oli hoolas õpilane ning astus 1939. aastal Fort Hare'i ülikooli, mis oli tollal Aafrika natsionalismi keskus.

Fort Hare'is kohtus Mandela Aafrika Rahvuskongressi tulevase juhi Oliver Tamboga, kellega koos lõi ta esimese mustade õigusabipraksise Lõuna-Aafrikas. Mõlemad visati 1940. aastal poliitilise tegevuse eest ülikoolist välja.

Alguses juristina, hiljem aktivistina ja lõpuks geriljajuhina liikus Mandela kokkupõrkekursil riigivõimuga ning muutis iseenda ja riigi saatust.

1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses oli Lõuna-Aafrikas kasvava rahutuse aeg. Aafrika rahvuslased sõlmisid liitlassuhted kommunistliku parteiga ja esitasid väljakutse apartheidipoliitikat ajavale riigile.

Kui protestid põrkusid brutaalsele jõule, alustas Aafrika Rahvuskongress relvastatud võitlust Mandelaga eesotsas.

1956. aastal Mandela vahistati ja talle esitati süüdistus riigireetmises. Pärast viis aastat kestnud kohtuprotsessi mõisteti ta õigeks. Kuid selleks ajaks oli Aafrika Rahvuskongress keelustatud ja tema kamraad Tambo eksiilis.

Mandela läks põranda alla ja käis salajasel reisil, et paluda abi teistelt Aafrika riikidelt, mis vabanesid koloniaalvõimu alt. Mandela külastas ka Londonit, kus kohtus Tamboga.

Varsti pärast kodumaale naasmist arreteeriti Mandela taas ning mõisteti viieks aastaks vangi. Täiendavad süüdistused sabotaažis tõid kaasa eluaegse vanglakaristuse ning Mandela veetis trellide taga 27 aastat.

Mandela töötas Kaplinna lähedal Robbeni saarel lubjakaevanduses, kus ere päike valgel kivil põhjustas püsiva silmakahjustuse. Pollsmoori vanglas sai Mandela tuberkuloosi ning pidas esimest korda valitsuse ministritega läbirääkimisi, kui teda peeti kinni Victor Versteri vanglafarmis.

Mandela rääkis tihti, et vangla andis talle aega mõelda.

Mandela veetis vanglas oma parimad aastad. See röövis ta perekonnaelu. Suhted mõnede lastega olid teravad. Abielu Winnie Mandelaga lõppes lahutusega.

Mandela vabastati vanglast 1990. aastal. 1993. aastal omistati talle Nobeli rahupreemia. 1994. aastal valiti ta riigi esimeseks mustanahaliseks presidendiks.

Ametist lahkus Mandela 1999. aastal. 2001. aastal diagnoositi tal eesnäärmevähk ja 2004. aastal tõmbus ta avalikust elust tagasi.