E-kaart tundub kuidagi nii ebaisiklik, liiga lihtne. Mulle tundub, et inimene, kes selle saatis, täitis lihtsalt mingit kohustust. Paar hiireklõpsu ja kohustus täidetud. Kas ta üldse mõtles minu peale tol hetkel?

Võib-olla olen ma erand? Tänapäeval ei oska paljud ehk enam oodatagi, et postkastis (ja mitte e-postkastis!) on ümbrik, milles peitub paberist või papist kaart. Võib-olla ei oska postkastist üldse muud oodata kui reklaamlehti.

Kas enamik inimesi on kolinud netti ja tunnevad end seal nii mõnusalt, et muud ei ootagi? Et tervitusest Facebookis piisab igal tähtpäeval?

Ma ei ole tänapäeva tehnika vastu. Ma olen väga õnnelik, kui keegi mulle sünnipäeval helistab - sellesama tänapäeva tehnikaimega. Või saadab sõnumi, mis ei ole koopia mõnest vanast sünnipäevaks saadetud sõnumist. Milles on mingi lause, mis viitab personaalselt minule.

Kas mu ootused on liiga kõrged? Olen ma liiga valiv? Peaksin olema rahul, kui keegi mind üldse tähtpäeval meeles peab?

Kui te arvate, et e-kaart säästab keskkonda, siis mõtleme nüüd natuke laiemalt. See, et kogu elu kolib internetiavarustesse, ei tähenda, et kusagil enam puid ei raiuta, heitvett ei toodeta, õhku ei saastata. Kõik need internetis käimiseks mõledud vidinad toodetakse kusagil, pakendatakse. Nende müümiseks ja reklaamimiseks tegutsevad sajad firmad. Selleks, et täita meie tehnikaimed operatsioonikeskkonnaga, et täita internet igasuguse infoga, töötavad jällegi tuhanded ettevõtted. Kõik need ettevõtted toodavad prügi ja kasutavad toorainet.

Keegi ei suudagi tänapäeval kokku arvestada, kus ja kui palju kahjustavad keskkonda ja põhjustavad raiskamist kõik need ettevõtted, mis toimivad vaid selleks, et me saaksime oma asju ajada internetis. Ja loomulikult on tänapäeval igaühel mitu vidinat, millega netis käia ning kõik need aeguvad imekiirelt ja jälle on vaja uut ja paremat.

Ma ei ütle, et see kõik on mõttetu. Ma tahan lihtsalt tuua võrdlusmomendi. Isegi e-kaart raiskab ressursse. Mina eelistan seda kaarti, mis potsatab minu postkasti paberist ümbrikus. Lihtsalt.