Lugeja küsib: kas tehnoloogia nüristab meid?

Programmeerija, vabakutselise tehniku ja aktiivse internetikasutajana näen ma digitaaltehnoloogia arengut üsna lähedalt. Ma olen näinud eelmise sajandi lõpust saadik erinevaid uusi ja vanu tehnoloogilisi lahendusi, standardeid ja vidinaid ning oman üsna head ettekujutust järgmise kümne aasta tehnoarengust.

Ma annan endast parima, et jälgida arengut, nii tehnika kui ka tehnikaga seotud inimeste arengut. Ma näen iseennast ja näen ka teisi kõrvalt ja kui aus olla, siis ma kardan tulevikku.

Veel kümme aastat tagasi oli üsna vähestel inimestel mobiil, rääkimata arvutist ja internetist. On kummaline mõelda, et see oli nii hiljuti, aga nii see on. Sel ajal oli informatsiooni hankimine teistmoodi. Kuna väga paljudel ettevõtetel puudusid veebilehed, otsingumootorid ei andnud piisavalt tulemusi ja ei olnud Facebooki, kus mingilt kindlalt kommuunilt infot küsida, pidi inimene suure osa infost otsima ise.

Appi tulid telefoniraamatud, millest sai ettevõtete numbreid ja inimene pidi lausa helistama sinna. Oli ka teisi küsimusi, millele võis leida vastuse vanaisa riiulil lebavast entsüklopeediast. Kellel kodus teatmeteoseid ei olnud, pidi minema lausa raamatukokku ja vahel neid isegi tundide viisi seal sirvima. Jutu mõte on see, et inimene nägi info otsimiseks vaeva ja mingi teatud vastuse otsimisel omandas ta pooljuhuslikult ka mõne muu infokillukese, mille tagajärjeks oli silmaringi laienemine.

Praegusel ajal aga, eriti noored, kasutavad oma uhkeid nutitelefone, et leida igale küsimusele vastus Vikipeediast või mõnest muust suurest veebikataloogist. Minu isiklikku arvamust mööda on sellel kaks eriti hullu tagajärge: esiteks, kuna igaüks võib üldjuhul sinna kirjutada, võib see sisaldada endas valeinformatsiooni, ning teiseks jääb areng seisma, kui miljonid inimesed üle maailma omandavad sama informatsiooni sõna-sõnalt. Noorte hulgas on hetkel väga populaarne täita oma referaadid Vikipeediast üks-ühele kopeeritud infolõikudega ja paljudel juhtudel ei loeta tulemust isegi läbi. Õpetajad pigistavad silma kinni.

Asjad muudetakse inimestele liiga mugavaks. Uued telekapuldid on juba praktiliselt nupuvabad - seal on vaid sisse- ja väljalülitusnupp ning volüümi ja kanalite reguleerimiseks mõeldud nupud.

Mõne nupuvajutusega võib inimene tellida endale filmi. Mis hullem, kuna uued telerid on juba ühendatud internetiga, võib inimene endale isegi söögi sealt koju tellida. Pole mingit vajadust tõusta tugitoolist üles. See loob üsna palju probleeme, eriti noorte seas. Noored muutuvad antisotsiaalseks ning vähesest mõttetegevusest üldine intelligentsitase alaneb. Jaapanis ja Hiinas on juba väga suureks probleemiks tõusnud see, et noortest mängurid kaotavad internetis "elades" reaalsustaju ning keelduvad elu lõpuni vanematekodu keldrist välja kolimast. Eriti kurb osa on see, et nendel jääb tihtipeale see eluiga väga lühikeseks.

Ma ei taha öelda, et tehnika areng on halb. Me peame arenema. Kui mitte muu, siis meditsiin nõuab seda, aga mis puutub personaalarvutitesse, siis peaksime meeles pidama, et arvutid ja igasugune nutitehnoloogia on loodud meid abistama, mitte inimesi asendama. On tore, et inimene saab oma välismaal elavate sugulastega Facebooki kaudu suhelda, aga oma lähedaste ja tuttavate inimeste jaoks peaksime leidma aega ka reaalseks suhtlemiseks. Ärme muutume ühtlaseks loiuks massiks. Mõtleme ka oma peaga ja areneme.