Lauri Laasi: valitsusele meeldib kenderit panna

Tänu reformipartei ja valitsuse ennastsalgavale tegevusele on eesti keel rikastunud mõistega "kenderit panema". Siinkohal kinnitan ka kõige jaburamate fantaasiatega kaaskodanikele, et uus väljend ei seostu seksiga. "Kenderit panema" tähendab edevusest ja igavusest suuremat sorti segaduse tekitamist, veidi väiksema taluvuspiiriga inimeste infarktieelsesse seisundisse viimise teel.

Aga mitte sirbitsirkuse kangelastest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest jamast, millega soovitakse tõmmata kott pähe sadadele tuhandetele Eesti vutifännidele.

Lähtudes michal-rosimannuslikust reklaamiteooriast on Vabariigi Valitsus jõudnud äratundmisele, et ka negatiivne uudis aitab viletsa näitemängu osalistel pildil püsida ning seepärast ei kohkuta viimasel ajal enam tagasi ühegi nurjatuse ees. Milleks muuks kui nurjatuseks nimetada olukorda, kus riik ei suuda leida 600 tuhandet eurot, tagamaks jalgpalli MM-i ülekandeid ETV-s.

Muidugi on õigus ka nendel, kes väidavad, et seda 600 tuhandet on Euroopa ühe viletsama elatustasemega riigis vaja mujale - et meil pole praegu rahaga laristada. Õige, laristada pole mõtet, ent taolise suurusega summa leiab hõlpsalt vähendades ministeeriumide PR-osakondade töötajaskonda, lõpetades dubleerivad tegevused riigiaparaadis või palkade maksmised taolistele fantoomnõunikele nagu näiteks Eerik-Niiles Kross.

Lõpetades valitsusaparaadi vastutustundetu laristamise võiksime hoida kokku sadu miljoneid, millest 600 tuhande suunamine jalgpallile oleks köömes. Miks on jalgpall nii oluline? Aga sellepärast, et meie poliitilise vihkamiskoorma all ägavas riigis on see jumalik mäng pea ainsaks rahvast ühendavaks jõuks. Lilleküla staadionil tunneme koos võidurõõmu ja kaotusekibedust. Viimast küll kahjuks liialt palju.

Eesti rahvas on teeninud ära selle, et MM-i ajal teleriekraanide ees suurele jalgpallile kaasa elada ning unistada, et kord jookseksid MM-i finaalmängudel murule ka meie mehed. Me peame saama sellest unistada, sest muidu ei juhtu seda kunagi. Ehk just mõni nendest poistest, kes algavat MM-i teleri vahendusel näeb, saab sellest tuult tiibadesse ning lööb Eesti võiduväravad ülejärgmise MM-i alagrupimängudes.

Lihtne on kenderit panna, ent ei tohi unustada, et tulemuseks võib olla vajadus hakata kohvreid pakkima, nagu seda teeb hetkel veel oma kabinetis mõnusalt pöidlaid keerutav kultuuriminister. Jalgpallirahvas on vintsked sellid ja kui kenderistid ei suutnud murda kultuurirahva tervet vastupanutahet, siis jalkafänne ei saa nad ammugi jalge alla tallata.

Lõpetame selle 600 tuhande üle halamise ja tagame ETV valmisoleku MM-i näidata! Aga kui hakkama ei saa, siis laske vähemalt Tallinna TV-l asi enda kätte võtta. Tallinlased teavad, mida jalgpall ühele rahvusele tähendab ning väärtustavad inimeste võõrandamatut õigust elust rõõmu tunda.