Kõige enam tunnevad Eesti inimesed ebavõrdset kohtlemist töö tasustamisel
Uuringu raames läbi viidud küsitluse andmetel leiab üle poole elanikkonnast, et sallimatus on Eestis probleemiks, kusjuures teistest rahvustest Eesti elanikud pidasid sallimatust mõnevõrra suuremaks probleemiks kui eestlased. Juriidilistest alustest lähtuvalt jagunevad diskrimineerimise suhtes arvamused pooleks – 35% vastanutest tunnistas diskrimineerimise olemasolu Eestis ning 40% arvates esines seda pigem vähe või väga vähe. Koguni veerand elanikkonnast ei osanud selles küsimuses aga seisukohta võtta, teatas Balti Uuringute Instituut.
Uuringust lähtub, et viimase kolme aasta jooksul on mitmed Eesti tööealised elanikud diskrimineerimise ja ebaseadusliku ebavõrdse kohtlemisega töö valdkonnas ka isiklikult kokku puutunud: 12% vastajatest töö tasustamisel, 9% tööle värbamisel, 7% tööülesannete jagamisel, 7% edutamisel, 5% tööle võtmisel ning väike protsent vastajaid on kogenud ebavõrdset kohtlemist töösuhete lõpetamisel ja töökaaslaste poolt. Uuringutulemused näitavad, et isiklik kogemus ebavõrdse kohtlemisega on seotud mõnevõrra madalama rahuloluga oma eluga üldiselt: nende seas, kes hindasid, et neid on ebavõrdselt koheldud, olid märksa enamad seisukohal, et nad ei ole oma eluga eriti rahul või üldse mitte rahul.
"Sallivuse ja võrdse kohtlemise edendamine on koostatava Eesti lõimumisvaldkonna arengukava "Lõimuv Eesti 2020" üks peamistest aluspõhimõtetest ning meie uuring viitab selgelt vajadusele neid põhimõtteid järjekindlalt korrata ja elanikkonnale teadvustada," ütles Kristina Kallas IBS-ist. "Inimeste võrdne kohtlemine aitab vältida rahvusest ja rassilisest kuuluvusest tingitud ebavõrdsust ja eraldatust ning toetab igati lõimumisprotsessi," lisas Kallas.
Uuringuaruanne toob välja, et oma õiguste eest mitte välja astumist põhjendatakse lootusetusega selles osas, et midagi võiks paremaks muutuda. See viitab usaldamatusele või vähesele tõhususele nende institutsioonide suhtes, mis on seatud töötajat kaitsma. Ehkki intuitiivselt tajutakse ebavõrdset kohtlemist, siis teadlikkus võrdse kohtlemise seadusest on elanikkonna hulgas võrdlemisi madal. Uuring näitab muuhulgas ka teadmatust selles osas, et tööandjal on seadusega kohustus võrdset kohtlemist edendada. Teisalt peetakse ebavõrdseks kohtlemiseks ka selliseid ebavõrdsuse ilminguid, mille vastu seadus kaitset ei paku.
"Eestis suuresti puudub jagatud arusaam nii võrdse kohtlemise põhimõtetest kui ka võrdse kohtlemise seaduse rakendamisest ja õiguste kaitsest üleüldiselt," selgitab olukorda Triin Roosalu Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudist. “See kehtib nii ametnike, tööandjate, meedia, aga ka elanikkonna kui terviku kohta. Uuringust järeldub aga, et ka teadmatus ja hoolimatus võivad väga sageli olla ebavõrdse kohtlemise ajenditeks,” lisas ta.
Uuring on mitmeski mõttes unikaalne, kombineerides võrdse kohtlemise erinevad tahud: uuriti Eesti ühiskonna teadlikkust võrdsest kohtlemisest; selgitati, kuidas määratlevad ebavõrdset kohtlemist need, kes igapäevaselt peaksid selle edendamise eest seisma; hinnati seni läbiviidud tegevuste mõjusid võrdsele kohtlemisele ja teadlikkusele; ning uuriti ka teiste riikide häid praktikad võrdse kohtlemise edendamisest tööturul. Lisaks andmete analüüsile esitatakse raportis ka järeldused ja ettepanekud praeguse olukorra parendamiseks Eestis. Uuringuaruanne on kättesaadav kolmes keeles: eesti, vene ja inglise keeles või uuringu veebilehel www.ibs.ee/VKE/.
Projekti toetas Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond, Kultuuriministeerium ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed.
