Peep Peterson: Töökeskkonda muudavad teod, mitte virisemine
Lühikese aja jooksul on Delfi rubriigis Rahva Hääl ilmunud kaks ametiühingukriitilist artiklit. Konservatiivse rahvaerakonna esindaja Hannes Nageli kirjutistes torkavad aga silma üksteist vastastikku välistavad soovid. Eelkõige see, et ametiühing peaks kujutama endast massilist liikumist, mis ei toimeta tööpaikades, vaid on suur ja poliitiline.
Tunnistan - olles olnud pea viis aastat Rahvusvahelise Transporditöötajate Föderatsiooni (ITF) juhatuse liige, olen ka selliste ametiühingutega kokku puutunud. Enamuses on tegu Ladina-Ameerika ametiühingutega, kus lisaks populaarsetele klassiteadlikele väljaütlemistele lisatakse oluline annus ametiühingujuhi isikukultust. Vähem toimetatakse konkreetse tööandjaga tööpaigal ning rohkem kasutatakse retoorikat ülemaailmsest imperialismist ja tööandjate süütegudest.
Populistlikku poliitametiühingut Eestisse ei tule
Ma ei taha kolleege kritiseerida. Olen kindel, et sellisel ametiühingutüübil on oma kultuuriline ja poliitiline taust. Paraku pole need ühingud alati suunatud mitte partnerlusele, vaid võitlusele. Kuid kas kõnealuse artikli autor soovib partnerlust või ikkagi vastandumist ja võitlust?
Paraku on enamus ülejäänud mõjukaid ametiühinguid maailmas üles ehitatud majandusliku organisatsioonina, jättes poliitilise tegevuse (võitluse) põhiosas erakondadele, säilitades mõjujõu taustal. Tõsi, Poola Solidarnosc on siin erand - nad on käinud ka valimistel ja valitsuseski, aga selle eest ka päris kõvasti kõrvetada saanud.
Poliitika mõjutamine taustalt on samas tavapärane: Ameerikas pole ühtki senaatorit, kes poleks saanud rahalisi annetusi sealselt kuulsaimalt Teamsteri ametiühingult (Jimmy Hoffa endine ametiühing, mida tänab juhib Jimmy Hoffa poeg). Brittidel on ametiühingud alles nüüd hakanud vabanema leiboristide kollektiivliikme staatusest ja see pole paha areng. Soomes konsulteerib isegi konservatiivne Koonderakond enne ametiühingutega, kui oma programmi midagi tööturuteemalist paneb.
Ametiühinguid on küll erineva sõjakusega, kuid enamus maailma ametiühingutest on siiski suunatud kokkulepete sõlmimisele tööandjatega. Seejuures sõlmitakse kokkuleppeid igal tasandil - ettevõttes, majandusharus ja riigis. Sealt tulebki nende mõju. Enamus parematest kokkulepetest sünnivad käratult, sisemiste arutelude ja vaidluste tulemusel, kuhu loomulikult on sügavalt kaasatud kõik liikmed.
Ka töötajate huvi on tänapäeval pigem oma tööandja mainet hoida, sest see teenib raha, mida saab palgana välja maksta. Hinnanguliselt vaid viis protsenti vaidlustest lähevad „hapuks" ehk jõuavad streigi või kohtuni.
Mõju tuleb liikmetest ja informeeritusest
Just erinevatelt ettevõtetelt koondatav info (pluss aktiivne ja arukas liikmeskond) muudavad ametiühingu enamasti vägagi mõjukaks. Viimast tüüpi ametiühinguid on ka Eestis enam kui kümme. Kas nad peaksid igapäevaselt tänavaid sulgema, et konservatiivsed rahvaerakondlased neid märkaks?
Võib lugeda ka majandusanalüütikute kommentaare, kes tänavu teises kvartalis tõid selgelt välja, et palgatõusu mootoriks olid jõustunud kollektiivlepingud hariduses, tervishoius ja energeetikas. Nendes ja veel mõnes majandusharus on Eesti ametiühingute jõud võrreldav Skandinaavia ametiühingutega ehk siis tegelikult maailmatase.
Eesti ametiühingutes on tänapäeval selgelt valdavaks kujunemas konstruktiivne, ratsionaalne, kuid samas küllalt jõuline stiil. Nii liikmete eest seismisel (südikad ja head kollektiivlepingud, aga ka märgatavad streigid, mis lõppesid reaalsete tulemustega) kui ka mõjuvõimu laiendamisel.
Mida me teeme ehk tõesti vähem, on nördimusavaldused ja avalik kriitika ettevõtetes vahel esinevate rikkumiste teemal. Selle põhjuseks on kogemus, et avalik tähelepanu enamasti olukorda ei muuda ja südamlikult pisara poetamine pole tegelikult see, mida liikmed ja ühiskond ametiühingutelt ootavad. Küll aga saame me sekkuda oma liikmete kaitseks ja seda me ka teeme. Ja mida suurem liikmeskond, seda suurem on võimalus vajaduse korral sekkuda.
On nii lubavaid kui tühje sektoreid
Meie arenguplaanid on suunatud kogemuste vahetamisele nõrgemate ja tugevamate majandussektorite vahel ning selle toetamiseks oleme loomas ka koolitussüsteemi. Teiseks seirame arenguid majanduselus, et leida valgeid laike, kus täna ametiühingut veel ei ole, kuid peaks olema.
Näiteks asutati sel sügisel pankade piire ületaval töötajate initsiatiivil pangandustöötajate ametiühing. Väga tõsises staadiumis on läbirääkimised Soome ehitusala ametiühinguga ning lisaks on Transpordi Ametiühing saanud juurde mitusada liiget logistikaterminalides, mida loetakse moodsa majanduse uueks tuiksooneks.
Niisiis ootame head rahvaerakondlast meie ridadesse, kui tema mure tööinimese pärast on siiras. Poliitilist möllu me ei tee, pigem koome majanduslikult mõjukat võrku, millel on palgatingimustele ja töötajate konkurentsivõimele kogu elukaare vältel ka reaalne mõju.
Lõpetuseks - nii nagu viripõllundus ei too edu ühelegi maaharijale, on see moest läinud ka ametiühingutes. Soovitan ka Rahva Hääle kaasautoritele rohkem isiklikku vastutustunnet ja soovi tunnelis paistva valguse nimel oma positiivne panus anda. Ei, see valgus tunneli lõpus ei ole rong!
