JUHTKIRI: Kultuuriajakirjanduse vanad ja noored

On üks aspekt, mis ühendab mitmeid Sirbi teemal sõna võtnuid. See puudutab ajalehe juhtkirja ning rubriigi Sotsiaalia kiitmist. Kuni viimase ajani kirjutas seda juhtkirja Kaarel Tarand, kes tänaseks on sattunud Eesti Rahva Muuseumi avalike ja välissuhete talituse juhatajaks.

Tarand pole esimene ega viimane, kes ühel hetkel valib ajakirjanduse asemel tegutsemise kommunikatsiooni valdkonnas (meenutagem või tänast presidendi avalike suhete nõunikku Toomas Sildamit või riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juhatajat Toomas Mattsonit). Valiku põhjused pole siinkohal olulised, olulisem on see, mis mõju on sellistel valikutel Eesti avalikkusele ja ajakirjandusele.

Vanade tegijate liikumine „uutele jahimaadele" tähendab mõistagi seda, et tühjad kohad tuleb kellegagi täita. Erinevalt Lääne-Euroopast, kus noortel on raske jalga ukse vahele saada, sest vanemad kolleegid on oma kohal pensionini, teevad säärased arengud siinmail kiire karjääri lihtsamaks.

Selle üks tulemus on aga infantiilžurnalismi võidukäik, mida ka lihtsalt kvaliteedi langemiseks võib nimetada. Tõsi, ka noored õpivad, kui neile selleks piisavalt aega anda, aga sellisel juhul on tegu evolutsiooniga. Revolutsioon Sirbi toimetuses jäi aga lõpuni viimata, kuid selle käigus pidid lahkuma Doris Kareva, Tarmo Teder, Marek Strandberg ja Veronika Valk (nüüd Müürilehe arhitektuuri- ja linnaruumitoimetaja).

Noortele võimaluse andmine on igati tervitatav, aga selle käigus ei maksa vanu tegijaid ära põlata, sest õpipoisist meistriks saamine vajab aega ja kasvamist. Nii vormilt kui ka sisult ja evolutsiooni, mitte revolutsiooni teel.