Mees muretseb: kaugsuhe ei rahulda mind - kas hakkan pehmoks muutuma?

Tuhanded pered ootavad nädalavahetuseks koju eemal töötavat lähedast. Olgu selleks isa või ema, abikaasa või lihtsalt elukaaslane. Proovile paneb selline loksutamine suhte tugevuse igal juhul. Räägin enda kogemusest, kus mind ja kõige kallimat lahutab sada nelikümmend Eestis asuvat kilomeetrit.

Suhte alguskuudel nautisin kogu rinnal nii koosolemisi kui ka eemalviibimisi armsamast. Üksi olles sain pühenduda sõpradele ja teha neid veidrusi, mida vaid omapäi julgeks korda saata. Siinkohal pean silmas näiteks peegli ees superstaari imiteerimist ja kõvasti röhitsemist. Naise juuresolekul taolisi tegusid korda saata oleks enam kui imelik.

Kohtume paaril korral kuus, mil ta veedab minu juures nädala. Seega oleme koos lausa viiskümmend protsenti kuust. Viimasel ajal ei rahulda mind enam selline kokku-lahku mööbeldamine. Igal äramineku päevale eelneval õhtul tuleb tohutu nukrus peale. Nii raske on hommikul vaadata naist asju kokku pakkimas. Bussile saates püüan nii vaprat nägu teha kui suudan, aga reaalselt tahaks seal samas nutma hakata. Sel hetkel ei huvita mind üldse lõbusad väljaminekud sõpradega. Ma tean, et suudan end peagi koguda ja uuesti semudest rõõmu tunda. Ärasaatmise kurbust see siiski ei vähenda.

Oleme rääkinud kokku kolimisest, kuid seni pole mõte väga kindlaid mõõtmeid võtnud. Suhte alguses tegin naisele konkreetselt selgeks, et vajan väga palju isiklikku ruumi - et mulle meeldibki palju omaette olla. Ta võttis mu seisukoha omaks ning nüüd on selle võrra raskem selgitada, kuidas ma rohkem koos olla sooviks. Ise mõtlen vahel, et olen ilmselt pehmoks muutunud nagu Ott Sepp õllereklaamis.

Kaugsuhte suurimaks plussiks võin lugeda värskuse pikema säilimise. Rutiin ei mata nii kiirelt enda alla. Viin naisele iga kord roosi, kui vastu lähen. Pakun, et enamik eesti naisi nii tihti oma kaasadelt lilli ei saa. Minu jaoks on see žest loomulik - ootasin armsamat nii pikalt ja lõpuks näen teda.

Visiitsuhte üüratu miinus on stabiilsuse puudumine - me ei tea kunagi täpselt, kui kaua saame koos olla. Oleksime koos nagu kellegi teise armust. Kui elukaaslasel hakkab kalendrisse tööd kogunema, pakib ta riided kokku ja jätab mu maha. Just nii ma end tunnengi alati - mahajäetuna. Tänaseks päevaks on neid lahkuminekuid kogunenud kümneid.

Järjest rohkem tunnen, kuidas ei tahagi enam, et ta tuleks. Ärasaatmise lõikav valu on kordades suurem kui koosolemise rahulolu. Pakun, et ma ei ole esimene kaugsuhtes olija, keda see konkreetne mure kimbutama hakanud. Paljud paarid ei peagi eemalolekule vastu ja leiavad, et lõplikult lahus on parem olla. Ma ei tea, millise otsuse meie teeme.