Suri Nobeli preemiaga pärjatud romaanikirjanik Doris Lessing

Pühapäeval suri Londonis 94 aasta vanusena romaanikirjanik Doris Lessing, kes käsitles oma viljaka ja üldtunnustatud tõekspidamisi ründava karjääri jooksul rassi, ideoloogia, sugudevaheliste suhete ja inimpsüühika keerdkäikude teemasid, teatas tema kirjastaja HarperCollins.

Lessing pälvis Nobeli kirjanduspreemia 2007. aastal, olles alles 11. naine, keda sellega autasustati, vahendab Reuters.

Lessing sündis tollases Pärsias, praeguses Iraanis 1919. aasta 22. oktoobril ning kasvas Lõuna-Rodeesias, mis on praegu Zimbabwe.

30-aastaselt Suurbritanniasse kolides, põgenedes õnnetu lapsepõlve ja kahe ebaõnnestunud abielu eest, oli tal kohvris romaani käsikiri, mis kirjeldas erinevatest rassidest inimeste suhet tema valgete juhitud kodumaal. Teosest „Rohi laulab“ sai kohe menuk Suurbritannias, Euroopas ja Ameerikas.

Lessingi varasemad novellid ja romaanid, mille tegevus leiab aset Aafrikas ning mis on avaldatud 1950. ja 1960. aastatel, mõistavad hukka mustade aafriklaste õigustest ilmajätmise valgete kolonistide poolt ning paljastavad valge kultuuri steriilsuse Aafrika lõunaosas – see tegi Lessingist Lõuna-Rodeesias ja Lõuna-Aafrikas keelatud võõra.

Tõelise rahvusvahelise kuulsuse tõi Lessingile 1962. aasta romaan „Kuldne märkmeraamat“, mida iseloomustab eksperimentaalne stiil ja formaat ning mis sidus ta kindlalt feminismiga.

Rootsi Akadeemia teatas Lessingile Nobeli preemia andmise puhul, et „Kuldne märkmeraamat“ kuulub käputäie raamatute hulka, mis tegid teatavaks 20. sajandi seisukohad meeste ja naiste suhete kohta.

Kuigi kasvav feministlik liikumine nimetas teost oma defineerivaks manifestiks, nägi Lessing oma tööd palju keerulisemana ning oli vastu enese „õeskonna“ liikmeks kuulutamisele.

Umbes 55 romaanis ning novelli- ja esseekogus pööras Lessing oma uuriva pilgu vastasmõjudele mitte ainult meeste ja naiste, vaid ka üksikisiku ja ühiskonna, terve mõistuse ja hullumeelsuse ning idealismi ja reaalsuse vahel.

Väsimatu uudishimu ja isu asjade taasleiutamise järele viisid Lessingi isegi ulme juurde, mis on raskekujuline nagu enamik tema töödest, hukatusele määratuse tundega, mis Lessingi sõnul on pärit tema isa kogemustest Esimesest maailmasõjast.

Lessingi hoolimatus teiste arvamuste suhtes tähendas seda, et ta ei kartnud vastasseise. Ta vihastas ameeriklasi, öeldes, et 9/11 rünnak ei olnud nii kohutav ega erakordne, kui inimesed arvavad.

Lessing ei kartnud ka oma seisukohti muuta. Ta ütles lahti oma nooruspõlve kiindumusest kommunismi, kuid mitte kirest ja humaansusest, mis olid selle liikumapanevaks jõuks.