Kadi Metsandi: ÜRO ja humanitaarabi - miks peaks Eesti panustama?
Laupäeval lõpeb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) peasekretäri Ban-Ki-moon'i visiit Eestisse. Tavaliselt viib töö peasekretäri pigem maailma probleemsetesse regioonidesse ja Euroopa „igavate riikide" külastamiseks on pea võimatu tihedas ajakavas aega leida. See külaskäik on kindlasti tunnustus Eestile kui ÜRO süsteemi tugevale toetajale ja panustajale maailma probleemide lahendamisel.
Usun, et paljudele kodanikele tundub ÜRO ühe suure bürokraatliku organisatsiooniga, kus kõik midagi teevad ja toimetavad, aga aru hästi ei saa, mida täpselt. Antud kirjatükis heidan lähema pilgu ÜRO ühele olulisele valdkonnale- humanitaarabi.
Maailmas on üha enam olukordi, kus looduskatastroofide või relvastatud konfliktide tõttu satuvad ohtu paljude inimeste elud. Olukorras, kus valitseb kaos, ei suuda tihti riigid ise oma tsiviilelanikke piisavalt aidata ja nii võidaksegi appi kutsuda teised riigid, ÜRO, Rahvusvaheline Punase Risti Komitee, kohalikud Punase Risti seltsid (näiteks Eesti Punase Risti Selts) ja rahvusvahelised humanitaarabiga tegelevad mittetulundusühingud.
Kogu maailma moraalne kohustus on aidata päästa inimelusid- tagada näiteks joogivesi, toit ja ajutine peavari. Hiljem, kui akuutne kriisiolukord on möödumas, annavad humanitaarabi töötajad ohjad üle arengukoostööga tegelejatele, kelle ülesandeks on koostööd valitsustega aidata riik ja selle kodanikud vaesusest välja.
Humanitaarabi andmisel on väga oluline kinni pidada rahvusvaheliselt kokkulepitud põhimõtetest: neutraalsus, erapooletus, inimlikkus ja sõltumatus. See tähendab, et humanitaarabi andjad ei tohi lähtuda poliitilistest huvidest, usust, rahvusest, rassist- abi tuleb anda kõigile, kes seda vajavad. Tänapäeval on kahjuks abi neutraalne osutamine muutumas üha keerulisemaks, sest kriisid on omakorda muutunud poliitiliselt väga tundlikuks.
Suurenevad vajadused. Humanitaarabi vajadused on aasta-aastalt kasvanud, ideaali, et humanitaarabi töötaja jääks töötuks, ei saavutata niipea. Suurenevat vajadust põhjustavad peamiselt kliimamuutuste mõjul tihenevad looduskatastroofid, maailma rahvastiku kasv, sealhulgas linnastumine, vähenevad loodusvarad, juurdepääs joogiveele, toiduhindade kasv, finants- ja majanduskriis.
Kõik eelpool nimetatu põhjustab omakorda migratsiooni. Kui 2009. aastal vajas ÜRO andmeil maailmas humanitaarabi üle 30 miljoni inimese, siis 2012. aastaks oli see arv tõusnud juba 76 miljoni. 2013. aasta abivajadusi on ÜRO hinnanud 12.9 miljardile USD-le.
Meedias saavad kõige rohkem kajastust Süüria konflikt ja äsja Filipiine tabanud väga suure ulatusega looduskatastroof. Need kriisid panevad taas tõsiselt proovile kõiki humanitaarabi organisatsioone. Süüria konflikti tõttu on praeguse seisuga kodudest pidanud lahkuma üle 6.5 miljoni inimese, nendest naaberriikidesse üle 2,2 miljoni inimese, kellest omakorda moodustavad üle 1 miljoni süütud lapsed. Tapetud on rohkem kui 120 000 inimest. Kokku vajab humanitaarabi umbes 9,3 miljonit inimest, mis on 40% elanikkonnast. Kui paneme need arvud meie regiooni konteksti, siis humanitaarabi vajab sama palju inimesi kui elab Rootsis, naaberriikidesse väljarännanud laste arvu saab võrrelda terve Eesti elanikkonna arvuga, tapetud on rohkem kui Tartu ja Viljandi elanikke kokku.
Filipiinidel vajab abi enam-vähem kümnekordne eestlaste rahvaarv ehk 10 miljonit inimest. Hukkunute täpset arvu ei ole veel teada, hindamine käib ja võib arvata, et need arvud saavad olema väga suured. Äsja läksid Filipiinidele Rahvusvahelise Humanitaarabi Partnerluse võrgustiku kaudu appi ka Eesti päästemeeskonna liikmed, kellel on juba olemas varasem kogemus näiteks Haiti või Pakistani looduskatastroofidega.
Juurdepääsu vähenemine. Teine väga suur väljakutse on abitöötajate turvalisuse vähenemine, mistõttu ei saa jõua abi õigel ajal kannatavate inimesteni. Üha enam võib täheldada tendentsi - eriti keerulistes konfliktikolletes - et humanitaarabi põhimõtteid järgitakse valikuliselt. Abitöötajatel takistatakse oma töö tegemist ja tihti on nad relvastatud rünnakute sihtmärgiks.
Lisaks on kohati väga suured probleemid viisade saamise, tolliprotseduuride läbimise ja muude piiriületamiseks vajaminevate asjatoimetustega. Tundub, et õigeaegne juurdepääs ja humanitaarabitöötajate ohutus ning turvalisus on muutumas kohati teatud viisi luksuseks, mitte enam tavapäraseks, rahvusvaheliselt kokkulepitud normiks. Vastavalt ÜRO andmetele sai eelmisel aastal töökohustusi täites vigastada või surma kokku 267 humanitaartöötajat, trend on tõusev.
Kolmandaks- vaja on rohkem raha ja panustajaid. Seni on humanitaarabisse rahaliselt panustanud peamiselt läänelike väärtushinnangutega rikkad riigid ehk nii öelda traditsioonilised doonorid. Viimastel aastatel on paljud neist vaevelnud finants-ja majanduskriisis, mis mõjutab ka panuseid humanitaarabisse. Samas on Euroopa Liit oma kogu panusega endiselt suurim doonor maailmas. Areenile sisenenud ka uusi mittetraditsioonilisi doonoreid nagu Saudi Araabia, Brasiilia, Venemaa, Hiina, Türgi, Mehhiko, Lõuna-Korea.
Türgi tõusis näiteks doonorite eelmise aasta rahalisi panuseid arvesse võttes maailmas neljandale kohale. Haiti suureulatuslik looduskatastroof aastal 2010 tõi solidaarsust väga paljude arenguriikide poolt, mis näitab, et valmisolek ja soov aidata sellistes olukordades on palju laiem kui vaid traditsiooniliste doonorite hulgas. Humanitaarabi ehk kannatanute abistamise puhul loeb iga dollar ja euro.
Mis on Eesti roll ja lisandväärtus globaalses kontekstis? Humanitaarabi andmine on Eesti välispoliitika oluline tegevus ning meie panus on aasta-aastalt kasvanud. Esimese humanitaarabi annetuse tegime vanimale humanitaarabi organisatsioonile nimega Rahvusvahelisele Punase Risti Komitee 1998. aastal, peale seda oleme jätkanud Punase Risti ja ÜRO erinevate humanitaarabi organisatsioonide toetamist regulaarselt.
Samas on oluline silmas pidada, et Eesti tegevust ei hinnataks pelgalt eraldatud abisummade järgi. Toetame ÜRO-d ja teisi humanitaarabiorganisatsioone sellepärast, et nad on kriisipiirkondades kohal ja tunnevad kohapealseid olusid väga hästi. Kuna Eestil endal kohalolek puudub, on ka meie huvides, et üleilmne humanitaarabi andmise süsteem oleks tõhus.
Võrdsed võimalused kaasa rääkida. ÜRO-s on kõigil riikidel võrdselt üks hääl, seega on sama palju kaalu nii Eesti kui mõne teise suurriigi häälel. Eesti eesmärk oli muuhulgas anda eeskuju ning kasvatada teiste uuemate doonorite aktiivsust humanitaarabi poliitikas kaasarääkimisel ja hea humanitaardoonorluse tavade järgmisel.
Eesti kasuks globaalses kontekstis räägib ka see, et oleme neutraalne riik, kellel ei ole poliitilisi huve maailma kriisipiirkondades. Mis tähendab, et oleme oma neutraalsuse tõttu väga väärtuslikud humanitaarabi eestkõnelejad ja seega hinnatud kolleegid multilateraalses abisüsteemis. Seda kinnitas ka hiljuti Eestit väisanud vanima rahvusvahelise humanitaarabi organisatsiooni - Rahvusvahelise Punase Risti Komitee värbamisjuht.
Innovatiised lahendused. Üha enam kasutatakse ka humanitaarabis innovatiivseid lahendusi. Näiteks on mobiiltelefonidega võimalik teada anda oma asukohast ja abivajadustest - see lihtsustab oluliselt abivajaduste kaardistamist.
Kriisipiirkondades, kus rahvusvahelised abitöötajad ei saa turvakaalutlustel oma tööd koha peal teha, saab mobiilse rakenduste ja kohalike abitöötajate abil jälgida ja hinnata tegevuste tulemusi. Rõõmustav oli lugeda hiljuti, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on sisse viinud pagulaslaagritesse Skype'i kasutamise võimaluse.
Või et arstid Süürias kasutavad Skype'i teiste riikide arstidega konsulteerimiseks, sest kriisiolukorras ja arstide puudusel on tihti vaja teostada ka selliseid operatsioone, mida nad tavaoludes ei ole teostanud. Eesti kui innovatiivne väikeriik saaks ehk midagi veel lisaks pakkuda, mida teistel ei ole ja seeläbi muuta abi andmise süsteemi veelgi tõhusamaks.
Humanitaarabi tulevikust. Üks on kindel- vajadused ei vähene. Poliitilised ja sõjalised konfliktid, ökoloogiline ebastabiilsus koos majandusliku ebastabiilsuse ja rahvastiku kasvuga suurendavad märkimisväärselt vajadust humanitaarabi järele ning selleks on vaja tulevikus meie ühiseid jõupingutusi mitmekordistada.
Senine klassikaline humanitaarabi andmine uutes oludes ei ole pikemas perspektiivis enam jätkusuutlik, st. vaja on teatud muudatusi. Samas tuleb humanitaarabi andmise põhiprintsiipe (neutraalsus, erapoolestus, inimlikkus ja sõltumatus) rangelt jälgida ka tulevikus, humanitaarabi andmist ei tohi politiseerida! Võtmesõnadeks on saanud kriisiennetus ja valmisolek: peame olema valmis reageerima humanitaarkriisidele palju ennetavamalt ja veelgi tõhusamalt. Eesmärk on ju kõigil ühine - aidata päästa inimelusid!
