Uute inimestega kontakti saavutamises ei olnud fotograaf Kalju Suurel vist kunagi raskusi. Headus ja soojus, mis mehest sel pärastlõunal kiirgas, ei jätnudki lihtsalt muud varianti kui pikemalt vestlema jääda. Ühes raamatutest, mida Suur meile näitama asus, oli sees ka ka kuulus foto "Liivakell", mis on omal ajal jõudis ka sügaval nõukogude ajal esimese aktifotona ajakirja "Sovetskoje Foto".

Kes oli aga sel nädalal meie seast lahkunud, äsja veel oma 85. sünnipäeva tähistanud Kalju Suur?
"Maestro" esilinastus ja järeltrall

Päevapiltnik, kes märkas ja nägi

Kalju Suur sündis 1928. aastal Tallinnas. Elanud erinevates lastekodudes, asus ta pärast kooli lõpetamist tööle trikotaaživabrikusse Marat. Aastast 1956 tegutseb ta aga fotograafina ning 1981. aastast oli ta kultuurilehe Sirp ja Vasar fotograaf. ning kes fotograafiapisikusse nakatanud, ei saagi enam terveks. Seega kõikidel kultuurisündmustel, näituste avamistel... võis olla kindel, et Kalju Suur on alati kohal, ka siis kui töö kultuurilehele oli juba ammu möödas. Kaamera kaasas, kepile toetudes, vaatas ta ümbritsevat alati säravi silmi, et siis õigel hetkel kaader kätte saada.

Tema panus tervete perioodide jäädvustamisel kulutuurielus on hoomamatult suur: pole vist kultuuriinimest, keda ta poleks pildistanud. Pole vist ühtegi laulupidu, mis oleks vahele jäänud. Otsidest aastakümnete lõikes tagasi minnes mõnest näitlejast, lauljast või kunstnikust vana fotomaterjali, võib ikka ja jälle leida foto tagaküljelt templi "Kalju Suur". 1999 aastal sai ta Kultuurkapitali elutöö preemia, 2001. aastal V klassi valgetähe ordeni.

Nimekiri Kalju Suure erinevatest fotoalbumitest, pildiraamatutest on samuti pikk. Tõsi, äriliselt need end ehk ei õigustanud - sealt ka aastatepikkune "kirjastuse jääkide" personaalne müümine, ent iga paari aasta tagant ilmunud fotoabumid on teinud ka tänapäeval valiku tema fotodest kättesaadavaks.  Mustvalge foto perioodil tehtud teosed on ju tihti vaataja jaoks peaagu et kadunud. Kord ehk ajalehes või ajakirjas ilmunud päevapilt ja hetketabamus kaob ju järgmisel päeval juba unustusse."

"Liivakell" - kõige ilusam naine, keda olen kunagi pildistanud"

Kalju Suurega seoses ei saa üle ega ümber ilusatest naistest.

2002 aastal seisid naistepäeva eel pikemat usutlust kavatsenud Eesti Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk ja fotograaf  Rauno Volmar koos Kalju Suurega Vabaduse platsi servas. Ilm oli ilus, ent nii mõnegi mööduva daami nägu oli morn. Neil aga tõstis Suur kasvõi nii möödaminnes tuju, öeldes mõne komplimendi ja andes kompveki. Viimane muide oli justkui firmamärk - "kaljukommid" olid tal justkui kaasas, et inimestel tuju heaks teha.

"Ega kommijagamist nüüd nii palju ka ole. Lihtsalt räägitakse palju, see ju tänapäeval haruldane: tuleb keegi, annab heast tahtest kommi. Tegelikult pole komm oluline. Koos kommi ja sõnadega kingid ju hea tuju. Kui palju on tänaval morne inimesi, kui morn rahvas! Sellised lõuapoolikuid kui mina võiks rohkem olla, üksi ju vankrit vedada ei jõua," rääkis ta toonases intervjuus. Mida Sikk ja Suur omavahel naistest, ilust ja nende ka Suure ühe lemmikfoto, "Liivakella" pildistamisest rääkisid, loe siit: Fotograaf Kalju Suur teab naise ilu saladust

RAAMATU "KUUMAD 90NDAD" ESITLUS KLUBIS MARAT

Muide, üks fotoraamatutest, mida me aga neli aastat tagasi koos kohvikus vaatasime, ja kus ka kuulus liivakella-foto sees oli, saigi minu omaks. Palusin, et autor kindlasti ka oma käega pühenduse kirjutaks, otse autorilt ostmise rõõm. Suurel polnud selle vastu midagi, oli hoopis meelitatud. Ta kirjutas soovituse, mille järgi tundus ta ka ise elavat:

"Olla ikka tubli ja õnnelik!"

----

Kalju Suur suri 13. novembri pärastlõunal, olles veetnud viimase elukuu hooldekodus.

Vaata fotogaleriid erinevatest kultuuriinimestest, kel oli au tema kaamerasilma ette jääda - Juhan Viiding, Jaan Kross, Neeme Järvi... nimekiri on pikk. Ja see on vaid imepisike - ja ehk ja juhuslik -  osa tema töödest, mida siin galeriis vaadata saab!

Kalju Suur