Lugeja küsib: mis on Eesti ametiühingute mõte?
Viimased on olulised seetõttu, et kogu meie ühiskond on üles ehitatud tarbimisele ja sellest tulenevate tervisehädade likvideerimisele. Valitseb nakkav vaikus, mis süveneb, sest marionettidel pole sooja ega külma reaalses elus toimuvast. Lennart Meri on 2001. aastal selle kohta tabavalt öelnud, et "tule taevas appi!" – nad ei saagi hoolida, sest nad on lihtsad poliitilised käpiknukud!
Ma ei näe adekvaatseid põhjusi, miks hoida ülal organisatsioone, mis oma klientide hüvanguks mitte midagi ei tee ega saavuta. Kohati tekib ametiühinguid vaadates tunne, nagu hoiaks s***a pilpa peal. Sestap küsin teilt, ametiühingute liikmetelt, milleks maksta 1% liikmemaksu oma igakuisest sissetulekust ja alal hoida ametiühingus vegeteerivaid tegelasi, kui te kliendina ei saa mingit teenust ega teenindust, mis peaks väljenduma teie õiguste kaitses?
Räägitakse, et kala hakkab mädanema peast. Ka tänaste ametiühingute puhul on näha sama vanarahva tarkuse kinnitust, sest Harri Taliga on kahtlemata ära teinud tänuväärse töö ametiühingute keskliidus, mis väljendus lõpuks nii stagnatsioonis kui ka allakäigus. Seda väga lihtsal põhjusel, kui ühel indiviidil tekib asendamatuse ja ebajumala tunne. Sellise juhtimisstiiliga kaasnesid nii vastumeelsus uuendustele kui ka liikmeskonna drastiline kahanemine. Neid tõsiasju kinnitavad nii numbrilised faktid kui reaalsus ise.
See on eelkäija pärandus, mille võttis üle tänane uus juht Peep Peterson, kes juhtumisi oli hingelt sotsiaaldemokraat kuni 2013. aastani. Võttes arvesse tema poliitilist tausta, võiks ju eeldada, et organisatsioon hakkab seisma inimeste õiguste eest, aga ei. Eesti praegused ametiühingud, mis kaotavad igal aastal tuhandeid pettunud liikmeid just tänu stagnatsioonile ja tegevusetusele, näivad esindavat ka 1917. aasta vaimu.
Seda ilmestab hästi tõsiasi, kui streikidele ilmuvad punased plagud ja loosungid, mis meenutavad rohkem Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva miitingut kui euroopaliku kodanikuühiskonna organisatsioonide sekkumist argipäeva poliitikasse. Tänaste ametiühingute sekkumine töötajate kaitseks on huumor, mis ajab Eesti kontekstis naerma, sest see eksisteerib vaid paberil või ajaleheveergudel.
Kindlasti on neidki, kes sellega ei nõustu ja väidavad vastupidiselt, et ametiühingud on oma töötajate huvide eest raevukalt võidelnud ja käib pidev töö. Vaadakem siiski otsa reaalsusele, sest mitte keegi ei usu seda muinasjuttu peale nende endi. Kuidas muidu selgitada olukorda, kus sama tendentsi jätkudes on ametiühingute keskliidul aastaks 2020 järele jäänud natuke üle 5000 liikme?
On masendav, et 22 aastaga pole olemasolevad ametiühingud suutnud mitte midagi muuta ja tegutsevad vana nõukogudeliku mentaliteediga. Sõidetakse küll mööda maailma ringi ja osaletakse konverentsidel, kus tulemusi Eesti osas esitleda eriti nagu pole, aga põhjust kohvi ja küpsist süüa on see-eest küllaga. Üks korralikult toimiv ametiühing ei ole ettevõtjate surmavaenlane vaid esiteks koostööpartner ja teiseks ka tugiisik töötajale, kes annab nõu ja toetab, kui läheb raskeks.
Ühtlasi ei karda ühing oma liikmete heaolu eest seista, aga Eesti tänane praktika näitab midagi muud. Olukorra ilmestamiseks tsiteerin siinkohal Villu Reiljanit, endist Rahvaliidu esikorruptanti ja tema aegumatut, ent tõeks osutunud klassikat: "Struktuurides on kallutatud jõud." Tõepoolest, sellisele järeldusele jõuaks enamik meist, kes vaevuks uurima lähemalt Eesti ametiühingute ja töötajate õigusi kaitsvate organisatsioonide tööd ja tulemusi.
Viimaseid muideks ei eksisteeri! Julgen väita, et Eesti praegused ametiühingud on väga tugevalt poliitiliselt kallutatud, allutatud vaid tööandja huve arvestavale töölepinguseadusele ning pehmelt öeldes tööandjate organisatsioonide käepikendused, mis ei tööta ega kasuta oma liikmetelt saadud liikmemaksu sihipäraselt. Veel enam võib järeldada, et need võltsorganisatsioonid korjavad oma liikmetelt koormismaksu, et neid saadud raha eest oma tegevusetusega mõnitada!
Olen kindel, et Eesti erasektoris töötavad inimesed, eriti teeninduses, vajavad täna enam kui varem ühte tugevat ja inimesest lähtuvat katuseorganisatsiooni, kes neid toetaks, kaitseks ja nõustaks. Sestap on ettevalmistamisel klienditeenindajate ametiühingu moodustamine, mis peaks tegevust alustama veel käesoleva aastal. Kutsun kõik selle idee toetajaid selle ettevõtmisega liituma, sest vaid teist endist saab alata muutus.
Eesti ühiskond on selgelt jagunenud kahte klassi, kus domineerivad tööandjad töövõtjate üle. Koostööst ja üksteisega arvestamisest on asjad kaugel kui seadusega on loodud kaitstud monopol, mida troonib kõike muud kui õiglane töölepinguseadus. Kui te loete nädalast nädalasse üha enam ilmuvad artikleid sellest, kuidas töötajat on jälle alandatud, mõnitatud, tervis rikutud ja jäetud tehtud töö eest palk maksmata, siis probleemi olemasolu eitades tekib küsimus, kas meie inimesed on vaimselt ikka terved.
Miks te usute, et nad ühel heal päeval muutuvad ja hakkavad järgima kõiki neid seadusi ja norme, mida läänes peetakse iseenesest mõistetavateks? Räägitakse, et lootus sureb viimasena, aga ka seda, et see on lollide lohutus. Vaadakem ringi, mis ühiskonnas toimub! "Nemad" ei muutu ja seda teab iga palgatööline, kes täna töötab AS Eesti Vabariigis. Kuidas muidu seletada selle riigifirma suurt kaadrivoolavust?
