Põhiline argument, mida vabavara vastu välja tuuakse, on mõistagi erinevus harjumuspärasest Windows XPst, 7st või 8st. Aga mõelgem hetkeks järele - kui palju on meil igapäevaelus vaja kohaneda?

Tänapäevast televiisorit koos Elioni nutiTVga tuleb tõesti käsitseda natuke teisiti, kui eelmise sajandi mustvalget telekat. Aga kas sellise arengu pärast jääb keskmisel eestlasel, kes vaatab päevas keskmiselt 3 tundi ja 41 minutit televiisorit, mõni saade nägemata?

Või teine näide - kas tõsiasi, et nutitelefonil on oluliselt vähem nuppe, kui nendel, mis veel paari aasta eest olid tänavapildis tavapärased, tähendab, et kõned jäävad tegemata?

Tavakasutaja jaoks on asi lõpuks ikkagi harjumuses ning kuna harjumuse jõud on tugev, siis võib mõista, miks Microsoft on Eesti avalikule sektorile vastu tulnud ning väga odava hinnaga oma tarkvara pakkunud.

Harjumus on paraku miski, millega tuleb arvestada ka koolide IT-meeste puhul, sest Linuxi nimelisele vabavarale üle minemine tähendab, et kogu praegune süsteem tuleb ümber teha. See on keeruline, aga mitte võimatu. Lisaboonus on asja juures see, et kuna koolide arvutipark on vana, saaks kasutada mõnd vähem ressurssi nõudvat Linuxi versiooni ja seega saaks edasi lükata ka paratamatu riistvara uuendamise.

Vabavara ei ole nii kohtuav asi, kui esmapilgul tundub. Vaja on lihtsalt pealehakkamist, mõistvat suhtumist ning natuke abi ja juhatust. Muide, see juhtkiri valmis LibreOffice'i abil ning kui vaja, saab seda ka .docx formaadis salvestada. Töötab!