Kuidas eristada mölakat väärt nõuandjast?
Rumala peaga lisasin ühe ammuse tuttava oma sotsiaalvõrgustiku sõbralisti. Miks rumala peaga? Kohe selgitan lähemalt. Me polnud suhelnud tubli kümme aastat ning inimlik uudishimu sai kainest mõistusest võitu. Mõnda aega tolgendas ta mul seal nimekirjas niisama, kuni ühel õhtul sattusime internetis jutusoonele.
Esialgu sain kenasti kiita, kui tublilt ma olen nende aastate jooksul edasi liikunud. Kõrvad hakkasid meeleheast liikuma ning imestasin, miks polnud teda juba varem üles otsinud. Tegu ju nii aruka ja meeldiva sõbraga. Vestluse edasi arenedes hakkasid lendama esimesed kriitikanooled nii minu aastatetaguse käitumise kui ka praeguse eluvaliku üle. Järjest enam kuulsin karme hinnanguid nii oma eraelu kui ka sotsiaalse väljendumise aadressil. Pinev arutelu kestis mitu võitlusrikast tundi, kuni ammukadunud kallis sõber pidi arvutist eemalduma.
Miks ma talle kangesti siis mölaka tiitlit anda tahan? Normaalne nõuandmine käib mõlemapoolsete kompromisside kaudu. Seda aga üks halvasti ütleja ei tunnista. Solvaja lemmikõigustuseks on väide, et temal on omad seisukohad ja neid ta ei muuda. Olen aru saanud, et mitte muutuda tahtvad inimesed jäävad paratamatult ajale jalgu ning piiravad oma jäikusega eelkõige iseenda arengut eluteel. Elu tuhiseb neist paigaltammujatest lihtsalt mööda.
Ma ei arva, et inimene peaks oma veendumustes olema kui tuulelipp, mis iga väikese tõuke peale suunda muudab. Küll aga leian, et teisele poolele enda dogmade tingimusteta peale surumine on haiglane. Justkui üks sõprussuhte pool oleks ülemuslikum ning alluval poolel ei jää muud üle, kui leppida oma diagnoosiga, mille tugevam on talle otsa ette lajatanud.
Tihti kipuvad sõbrad liigselt sõna võtma just suhete teemal. Pahatihti on vahval nõuandjal ette näidata vaid tühi voodikoht enda kõrval või enam kui kesiselt toimiv isiklik paarisuhe. Öeldakse ikka: kes ise ei oska, see õpetab teisi. Mäletan, kui mõned aastad tagasi sai liiga palju suhtemuresid sõpradega jagatud. Muidugi olid need sõbrad ise kõik vallalised ja ainus nõu, mis sealt tuli, oli soovitus kiirelt lahku minna. Väärt nõu seegi.
Aja jooksul olen jõudnud arusaamisele, et igal meelega solvajal on omal koledad kollid kapis, millelt ta soovib niiviisi tähelepanu eemale juhtida. Mõnevõrra siiski tunnustan neid mugavustsoonist välja raputajaid - nad panevad mõtte tööle. Kindlasti aga ei soovi sellist negatiivsel viisil ergutajat pidevalt enda kõrvale jätta. Püüan alati kalkuleerida, kui palju on ütleja jutus tõtt ja mil määral niisama haiget tegemise soovi. See ongi suurim erinevus minu mõttemalli ja mölaka oma kõrval. Tema ei hakkagi kunagi aru saama, et igal medalil on kaks külge ning iga mõte väärib ärakuulamist ja seedimist.
Ilmselt ei suhtle ma enda äsjaleitud väärt nõuandjaga järjekordsed kümme aastat. Ehk selle dekaadi möödudes on tema vaim end tabudest vabaks raputanud. Kui seda aga juhtunud ei ole, lähevad meie teed veel aastakümneteks lahku.
