Lauri Laasi: Kas maksu- ja tolliamet viskab tõesti miljoni tuulde?

Sageli kuuleme valitsuskoalitsiooni poolt läbisurutud otsuste õigustuseks, et nii tuleb toimida riigi valitsemise läbipaistvamaks ja selgemaks muutmise nimel. Mida see õigupoolest tähendab ja kui palju selgus ning läbipaistvus meile maksma läheb?

Püüan asja selgitada maksu- ja tolliameti näite varal.

Novembris kolib seni seitsmel erineval Riigi Kinnisvara ASile kuuluval pinnal asunud amet Ülemiste Citysse nn Ragnar Nurkse kolmiktorni. Ameti direktor Marek Helm põhjendab uuele büroopinnale kolimist vajadusega tihendada koostööd töötajate ja osakondade vahel. Internetiajastul kõlab põhjendus paraku pigem otsituna. Ameti pressiteavituses öeldakse, et MTA uude majja kolimine ja turupõhise hinnaga üürimudelile üleminek lähtub ühtlasi riigi kinnisvarapoliitikast, muutes riigi kinnisvarakulud läbipaistvaks ja võrreldavaks.

See tähendab, et kui praegu on ameti üüripindade hulgas mitu sellist, kus Riigi Kinnisvara AS-ile tasutakse turu keskmisest oluliselt odavamat üürihinda, siis tulevikus vastab üürihind turu keskmisele. Sõnumi võiks kokku võtta rõõmsa tõdemusega, et ometi kord õnnestub riigiametil maksta oma ruumide eest kallimat hinda ning seda mitte Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile, vaid, oh mis tore, suurärimees Ülo Pärnitsale endale!

Maksu- ja Tolliameti uue Ülemiste City peakontori ülalpidamiskulud on 2,63 miljonit eurot aastas ehk 60 protsenti enam kui eelmistel pindadel tegutsedes kulunud 1,65 miljonit. Samas on uues kontoris 22 protsenti, ehk 3410 ruutmeetrit vähem pinda. Seni ameti käsutuses olnud15 650 ruutmeetrilt kahaneb büroopind Ülemistel 12 240 ruutmeetrini. Seega maksab riik eraarendajalt pinda rentides ruutmeetri eest senise 8,8 asemel 17,9 eurot kuus. Kokkuvõtvalt läheb Maksu- ja Tolliameti ning Technopolis Ülemiste ASi oktoobri alguses allkirjastatudleping maksumaksjale maksma miljon eurot aastas. Muidugi leiab minister Jürgen Ligi, et kaabakate riigis peabki maksumaksjale kahjulikke lepinguid sõlmima. Ent kas ikka peab?

Nähtavasti puudub valitsusparteil selles osas üksmeel. Väidab ju Arto Aas 17. oktoobri Äripäevas järgmist: “Suur osa riigile kuuluvatest äriühingutest on Eesti kõige väärtuslikumad ja mainekamad tööandjad. Mitmed neist on kõrge konkurentsivõime ja õnnestunud äristrateegiatega kujunenud oma valdkonna liidriteks, kellele edukust hinnatakse ka väljaspool Eesti piire. Seetõttu oleks ülekohtune ja ebatäpne väita, et riik on alati halb omanik.“

Mispoolest erineb RKAS teistest riigi edukatest äriühingutest? Miks tuleb ühelt riikliku ettevõtluse lipulaevalt ära võtta 1,65 miljoni eurone käive ning kanaliseerida see mitte just tagasihoidlik summa sõbraliku äritegelase ettevõttesse? Estonian Airiga küll nii ei jõhkrutsetud. Kui arvestada, et Ülemiste City 2012. aasta 5,5 miljoni eurone kasum kahanes läinud aastal poole võrra, ehk 2,5 miljonile eurole, siis Maksu- ja Tolliameti rendilepingult laekuv riiklikult tagatud 2,63 miljoniline aastakäive on ettevõttele oluline garantii kasumlikkuse säilitamisel tulevikus. Ent kas see saab olla eesmärk, mille nimel valitsus riigiettevõtte tulubaasi kohitseb?

Lühidalt öeldes, lõhnab korruptsiooni järgi, sõbrad! Või ma eksin?