Rummo: venekeelsele meediatarbijale pole võimalik läheneda paari-kolme võttega
Siinse venekeelse elanikkonna kaasamiseks eestlastega samasse inforuumi pole olemas lihtsat lahendust, ent siiski võiks erinevate variantide proovimine elavamalt käia, leidis endine rahvastikuminister ja praegune riigikogulane Paul-Eerik Rummo.
„Kõige olulisem on aru saada, mida Eesti-meelsus selles kontekstis tähendab. See peaks tähendama Eesti (kui rahva ja riigi) tajumist tervikuna kõikvõimalike erihuvidega rahvagruppide ühisosa tasandil,“ ütles Rummo Delfile.
„Erisuste rõhutamine, rääkimata mängust vastandamisele, nagu näeme seda kuuldavasti Tallinna eelarvest kinnimakstud uudistes PBK-s, on lubamatu,“ lisas ta.
„Mis keeles ja stiilis ühe või teise grupi juurde jõuda, on n-ö tehnika küsimus. Kindlasti ei ole „venekeelne elanikkond” mingi ühtlane mass, kellele kestahes infolevitaja, riik kaasa arvatud, saaks tulemuslikult läheneda paari-kolme ühesugust võtet kasutades. Variantide proovimine käib järjest, kuid võiks olla elavam,“ leidis Rummo.
Pronskiöö andis Rummo hinnangul riigile kodanikega suhtlemise osas kaks väärt kogemus. Esiteks meeldetuletuse, et Eesti riik tegutseb oma asukate ja ka rahvusvahelise üldsuse teavitamisel tingimustes, mis ressursside seisukohast on suhteliselt ebasoodsad, pidades silmas permanentset infosõda.
Teiseks selle, et linnas laamendamise üleskutsed ja juhised levisid peamiselt mobiilside kaudu ja ka internetis, mis tähendab, et ka avalikul võimul tuleb oma teavitustöös pidevalt sammu pidada tehnoloogia uuenemisega, hõlmates kõiki võimalikke kanaleid. „Nendest kogemustest on õpitud, kuigi mahud peaks mõistagi olema suuremad,“ leidis Rummo.
Pronksiöö kolmandaks õppetunniks võib Rummo sõnul pidada seda, et kahe eelmainitu massiivsusele vaatamata, ei läinud ülekaalukalt suurem osa venekeelsest elanikkonnast mölluga kaasa.
„See tähendab kasvõi passiivset, aga siiski lojaalsust Eesti suhtes. See hoiak on praeguseks pigem süvenenud, eriti nooremaid silmas pidades. Möll pronkssõduri pärast juurdus Kremli kultiveeritavas Suure Isamaasõja mütoloogias, mis nooremale rahvale ei Venemaal ega siin valdavalt enam nii väga peale ei lähe. Huvide fookus on mujale nihkunud, mis muudab ka dialoogi lihtsamaks,“ leidis ta.
