Hiljaaegu sai minu kuueaastane poeg kutse tuttava samaealise lapse sünnipäevale. See on vanus, kus sotsiaalsed suhted muutuvad üha aktuaalsemaks ning omavahelistes sõprussuhetes saab „määravaks" asjaolu, kas sind sünnipäevale kutsutakse või mitte.

Mõned päevad enne sünnipäeva andsin sünnipäevalapse vanemaile teada oma lapse osalemisest. Minul endal on juba aastaid tagasi välja kujunenud komme kinkida pea kõikideks tähtpäevadeks raamatuid, seda nii täiskasvanute kui ka laste puhul. Seetõttu ma enamasti kingisoove ei uuri, vaid usaldan omaenda tunnetust ja valin siis mõne raamatu, mille arvan olevat sobiva.

Tol korral aga saatsin endalegi üllatuseks sõnumiga ka küsimuse kingiootuse kohta. Vastus ei lasknud end kaua oodata, kirjas seisis: „Sünnipäevalaps kogub raha ai-päädi ostmiseks." Olin mõnda aega tumm ega osanud kuidagi reageerida. Tegemist oli minu enda seesmiste väärtustega selges vastuolus oleva stereotüübiga - minu hinnangul ei vaja kuueaastased internetiseerumist ega tundide kaupa Angry Birds'e, rääkimata sellest, et nad ei oska kalleid tehnikavidinaid veel hoida.

See ei tähenda, et hoiaksin oma last vati sees või ei lubaks tal üldse arvutit puutuda. Kuid olen seisukohal, et ennekõike peaks suunama lapse vaimse maailma arengut, harjutades lugemist ja seda, kuidas omaenda väikese käega kirjutada.

Bullerby lapsed või iPad?

Seega jäin endale kindlaks, astusin sirge seljaga raamatuärisse ning sünnipäevalapsele sai sedapuhku osaks „Bullerby lapsed", mis on mu enda lapsepõlve suurim lemmik. Sünnipäevale jõudes tundus, olime ainsad, kes kingituse viisid, ülejäänud osalesid tõenäoliselt mainitud tahvelarvuti-fondis.

Mul ei ole absoluutselt midagi tehnoloogia kiire arengu vastu. E-valimised, võimalus vastata operatiivsust eeldavatele töömeilidele telefoni teel ning igapäevaelu mugavamaks tegevad aplikatsioonid (näiteks pangatehingute oma) on täiesti omal kohal - kõik sõltub ajastusest ja sihtgrupi vanusest. Mis on kasulik ja mõistlik täiskasvanule, ei pruugi seda olla veel kuueaastasele, kelle väärtused veel välja kujunemata.

Pooldan väga lugemisharjumuse kujundamist varajasest east peale, sest kui see ei kujune välja lapsepõlves, ei hakka noor inimene suure tõenäosusega kunagi lugemise vastu huvi tundma. Minu enda lapsepõlves oli raamatutel tähtis roll ja seda huvi tekitasid minus ikka vaid vanemad. Samamoodi on harjumuse tekitamine oluline ka toitumisharjumuste puhul - kui keegi ei tutvusta inimesele erinevaid roogi ega loo võimalust nendega harjuda, võibki kulinaarne silmapiir ahtaks jääda.

Kõnekeelsus kirjandis                                  

Et areneks välja emakeelne, võimalikult rikas sõnavara, püüan lugeda oma kuueaastasele pojale igal õhtul vähemalt kaks peatükki juturaamatust, uurides samas, kas laps sai aru uutest sõnadest. Nii olen teinud alates tema kolmeaastaseks saamisest. Eesti keele sõnavara on tegelikult ääretult rikas, kuid kui sellega ei tegeleta lapseeast peale, jääbki see tihtipeale ahtaks.

Palju on kuulda olnud algklassiõpetajailt, et tänaste algklassiealiste kodukirjandid on kirjutatud läbivalt kõnekeeles. Mis on põhjus, mis tagajärg? Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida - seesama arvutimaailma ning muu materialismi pealetung algab sedavõrd vara, et raamatute ja lugemise vastu ei ole lastel enam mahti huvi tunda. Suudab ju Angry Birds neid arvuti taha naelutada kauemaks ja kõvemini kui mistahes juturaamat.

Kui meenutame oma lapsepõlve, tuleb tõenäoliselt igaühel meist meelde mõni väga kirgas emotsioon või jagatud hetk oma vanematega, mis on iseäranis selgelt mällu sööbinud. Minul on selleks õhtud, mil ema mulle ette luges. Neidsamu päris hetki ja emotsioone, mida täiskasvanuikka kaasa võtta, võiksime kinkida oma lastele palju rohkem. Vajavad nad ju ennekõike võimalust rääkida oma vanematega, mitte tahvelarvuteid ja nutitelefone!