Lugeja: kellele on kõige kasulikum, kui liiklusõnnetuste arv väheneb?
Kampaanias soovitatakse lisaks veel teine sõiduk sõbralikult vahele lasta, mitte tema manöövrit vihaselt takistada. See pidavat hea enesetunde tekitama. Eriti hea aga pole tunne, kui hakatakse jõuga end kõrvalritta litsuma. Kohe päris pahuraks lausa võtab see.
Näiteks Tartus Riia tänaval kaob vahepeal üks sõidurada ära ning enamik kohalikke on sellega väga hästi kursis. Sellest hoolimata hakatakse reastuma allesjäävasse sõiduritta alles viimasel paarikümnel meetril. No ei ole rõõmus ja rõõsa seal sõites neid ülbikuid vahele lasta ja naeratada.
RSA Kindlustuse reklaami tagamaad panevad tahes tahtmata mõtlema: kes sellest kasu lõikab? Täiesti briljantne on soovitus "follow the money" ehk orienteeru raha lõhna järgi. Isegi kui liiklusõnnetuste arv väheneb, ei kahane ju kohustusliku liikluskindlustuse maksete arv. Mõnevõrra muidugi tõuseb õnnetuse põhjustaja riskikoefitsent. Samal ajal ülejäänud eestlased maksavad rõõmsalt oma summasid kindlustuse kontole edasi. Nende jaoks ei muutu midagi, kui Peeter näitab suunda ja Anne laseb Margusel reastuda. Küll aga võidab kindlustusselts - nemad ei pea Peetri, Anne ja Marguse mõlgitud masinaid üles klopsima.
Olen pikalt mõelnud, kuidas võib riik muuta autojuhi jaoks kohustuslikuks makse, mille pealt kolmas osapool saab kena kasumit lõigata. Minu loogika kohaselt peaks liikluskindlustuse maksete pealt saadav kasumiprotsent samuti riiklikult määratletud olema.
Praeguse süsteemi kohaselt on autojuhile pigem kohustuslik erinevatele kindlustusseltsidele dividende teenida. Selle asemel, et tagada lihtne kahjuhüvitus õnnetuse korral. Ahjaa, näidakem siis reipamalt suunda, et vaene RSA ei peaks nii palju kahjusid menetlema. Jääb muidu veel aktsionäride jõulupidu pidamata.
