Gunnar on noor kahekümnendates mees. Lõpetanud aastaid tagasi sõjaväeteenistuse, siirdus mees edasi kaitseväe tegevteenistusse, mis kulmineerus 2011. aastal Afganistani missiooniga. Olles saabunud tõotatud maalt tagasi kodumaale, taipas Gunnar, et ei soovi enam "tavapärase väikese kaitseväe palga eest" tööd teha. Seetõttu otsustas mees sõbra soovitusel proovida piraaditõrjuja elukutset.

"Pärast CV saatmist saime juba paar päeva hiljem agendiga kokku ning värbaja rääkis mulle, millised kursused ma pean läbima ning mis paberid ära tegema. Revali merekoolis läbisin teatuid turvanõudeid sisaldavad kursused. Need kestsid nädal aega ja sisaldasid esamaabi, evakuatsiooniplaane, kuidas tegutseda kriisolukordades jne," kirjeldas mees.

Seejärel ajas mees korda vajalikud dokumendid ning keelitas kaks endist kamraadi endaga kaasa tulema. "Palka lubati kuus 2500-2700 eurot pluss boonused. Kusjuures ma ei tea isegi, mille eest seda boonust anti, kuid meie tiim seda iga kord sai," rääkis Gunnar.

Vajalikud dokumendid korras, lendas Gunnar koos kamraadidega Lõuna-Aafrikasse Mauritiusele, kus neid võttis vastu sealne agent. Gunnari sõnutsi on kogu süsteem üles ehitatud selliselt, et igas vajalikus riigis on firmal oma agendid ja inimesed, kellel on teatud ülesanded. Nende inimeste kaudu käib kogu kohalik asjaajamine.

Padrunid ei sobinud relvadele

"Kui olime välja puhanud, viidi meid edasi Port Louis`i sadamasse, kust saime kätte relvad. Need toodi alati kohalike võimude järelvalve all ja tookord olid kohvrites. Mäletan, et toona olid relvad väga uued ja peened snaiperpüssid, kuid kaasas olnud plekist kohvris olid padrunid kõik vale kaliibriga," kirjeldas mees.

"Ütlesin, et ma ei lähe nii välja, kui meil õigeid padruneid pole. Selle peale hakkas agent meid keelitama, et te ju niisama hirmutate piraate ja midagi ei juhtu. Me keeldusime aga endiselt ja ma võtsin USA kontoriga ühendust. Selle peale toodi õige ja korralik laskemoon ning läks sõiduks," rääkis Gunnar.

Edasi transporditi mehed laevale, mis ootas neid rahvusvahelistes vetes. Nimelt kehtib seadus, et 12 meremiili on igal rannikul selline ala, kuhu ilma vajalike lubade ja dokumentideta siseneda ei tohi. Seega tuli meestel relvadega minna vähemalt 13 miili kaugusel ootavale laevale, millega liiguti edasi Sri Lankale. Sihtkohta jõuti umbes seitsme päeva pärast ning kuna missioonikäsku ei olnud veel tulnud, siis veeti seal 11 päeva oodates, enne kui vastav käsk tuli.

Prussakad, kohutav hais ja "kassisuurused rotid"

Uus missioon nägi ette loomi vedava laeva kaitsmist, kus oli ligi 100 000 lammast. Kogu reis läks sisuliselt vahejuhtumiteta, kuid tähelepanuväärne oli reisi lõpp-punkt, kus mehi ootas Adeni lahes ees kurikuulus laev Seaman Guard Ohio, mis hetkel Indias kogu meeskonnaga vahi alla on võetud. "See oli sisuliselt selline baas, kus pandi mehi maha ning kus toimus ootamine. Ma ei olnud esimene kord sellest absoluutselt vaimustuses. Õues oli üle 30 kraadi sooja ja konditsioneer töötas seal väga halvasti ning seinad olid kondentsi täis. Samuti levis laevas kohutav hais," kirjeldas Gunnar oma muljeid.

Kuigi esmamulje laevast oli Gunnarile päris hirmutav, ei olnud Seaman Guard Ohio puhul tegemist siiski AdvanForti kõige kehvemas seisus laevaga. "Sattusime esimesel korral ka ühe laeva peale, kuhu enam sattuda ei tahaks. Ta seisis India lähedal ning seal oli tohutult palju prussakaid. Sööki ei tahtnud keegi selle tõttu süüa ja mu sõber oli köögis näinud öösel kassisuurust rotti. Kõik neli päeva, mis seal veetsime, pidime toituma vaid küpsistest ja pähklitest. Jumal tänatud, et lõpuks tulid uued missioonidetailid," meenutas Gunnar.

Relvad üle parda

Gunnari esimene merelkäik kestis umbes kolm kuud, misjärel ta kuu aega puhkas ning seejärel jälle kuudeks merele läks. Samuti läks ta viimast korda mullu aasta lõpus sinna tagasi ka kolmandat korda. Kõigil kolmel korral Gunnar tõsiseid intsidente ei kogenud, kuid ärevaid olukordi tuli ette küll.

Näiteks sattusid mehedr olukorda, kus nad olid sunnitud oma relvad USA peakontori käsul üle parda viskama, kuna nad olid sattunud Singapuri lähedale, kuhu relvadega siseneda ei tohtinud. "Meil kästi seda veel filmida. Ma ise veel ütlesin, et seda filmi ma ei saa saata laeva internetiga, aga seda kästi millegipärast ikka teha," oli mees üllatunud.

Samuti tuli suhelda väga erinevatest rahvustest inimestega ning mehed kogesid ka olukordi, kus kohalikud rannavalvurid "konfiskeerisid" näiteks sigarette või siis muud ihaldusväärset kraami.

Lisaks tuli Gunnari sõnul ette olukordi, kus tuli vahel isegi kuni nädal oodata. "Aga see ongi normaalne selle elukutse puhul. Kui sa oled vingats ja seiklusi ei talu, siis see elukutse polegi sinu jaoks," arvas Gunnar.

Mis juhtus eestlastega Indias?

Rääkides Indias toimunud intsidendist, arvas Gunnar, et sealne meeskond võis kütuse otsalõppemise ja tormi saabumise tõttu võtta vastu otsuse, et liiguvad edasi. "Kui sa satud tormi kätte ilma kütuseta, siis meri võib sind visata kuhu iganes," rääkis Gunnar.

"Ma arvan, et USA-sse saadeti küll päring vajalike lubade jaoks, ent see lihtsalt ei jõudnud õigeaegselt kohale. Kuna aga torm oli tulemas, siis arvati ilmselt, et parem rikkuda seadust, kui jätta ohtu oma elud," arvas Gunnar.

"Need mehed seal pardal ei ole absoluutselt milleski süüdi. Neil on kindlasti relvaload ja kõik vajalik olemas, sest teistmoodi ei lastud sind laevalegi ja sa võisid ju ise keelduda iga kord, kui nägid, et midagi oli mäda," lisas Gunnar.

Lõppkokkuvõttes tegelikult aga Gunnaril AdvanFortile mingeid tõsiseid etteheiteid ei ole. Küll lonkas mehe arvates natukene logistika ning hilinesid mõneti ka palgad, kuid see oli Gunnari arvates arvestades rahade liikumist selles äris normaalne.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid