Poliitikud valetavad ja varastavad, kuna see on meie ühiskonnas aktsepteeritav
On moraalidest lähtuv poliitika Eestis võimalik? Püstitatud küsimusele võib läheneda kaheti, seda sihilikult. Selleks, et rääkida moraalidest lähtuvast poliitikast üldse, tuleb välja selgitada, millised meie ühiskonna moraalid on. Kas kaldume ise kõrilõikajad olema või abistame hädasolijat?
Valimisteajaga ühiselt saabuv komejant ajab nii mõnelgi inimesel harja punaseks - mitte üksnes prahi tõttu, mis potsatab postkasti hoolimata selleks tarbeks spetsiaalselt kleebitud keelusildist, vaid ikka põhjusel, et praht, mida poliitikud selgesõnaliselt välja ütlevad, ületab reklaamlehtede mahu kordades, kui mitte kümnetes kordades.
Hiljutine Savisaare avalik kiri jättis mind suisa nõutuks. On võimalik kordagi kodumaisesse poliitikasse süvenemata edukalt mõista, et tegemist on poliitmaailma ekvivalendiga liivakastis teineteise kassikakaga loopimisele. Arusaam, et minu teo lubatavus tuleneb otseselt tõsiasjast, mille kohaselt on keegi varem sarnase teo sooritanud, paneb kukalt kratsima. Täiskasvanud inimesed, veelgi enam võimul olevad isikud, kraaklevad nagu poisid kooliõuel.
Me pole jõudnud tugevama õiguse või loodusliku valiku juurest sammukestki kaugemale, lähemale arvestavale ühiskonnale. Kuid mis seal salata, inimene kipub ikka siin ja seal eksima - valelikkus on Eestis viis, kuidas asju saavutada. Eks ütle ka roolijoodik reporterivideo vahendusel kogu rahvale, et tema 2,5-promillise joobe põhjustas "kaks õlut". Sellise võrdluse najal on iga läbinähtavast, selgest poliitikast rääkiv võimulepürgija kõige lihtsam, valelik pätt. Öeldakse üht, tehakse risti-vastupidi.
Peamiselt on rambivalguses poliitikute kustutamatu vajadus maksumaksja raha laristada. Olgu selleks raha väljavõtt või mõni vanake - mõte jääb samaks, näod on erinevad. Mis kõige kurvem, on tõsiasi, et selliseid raiskamisi enam isegi tihtilugu ei varjata. Valelikkus ja varjamine on veel märgid inimese teadlikkusest, et tema käesolev tegevus rikub seadust, tava või moraali - kui varjamiseks põhjus puudub, on ühiskond jõudnud etappi, millest pääsemiseks näib üldine veeuputus tõepoolest ainukese lahendusena.
Kuid Eestis viitab vargamentaliteedile ka ühiskonna seis üldiselt, kui palju on näiteks poevarguseid või leitud asjade omastamisi. Eriti just viimaseid, sest selline olukord imiteerib isegi kõige paremini võimalikkust ilma karistuseta näpata ja see juba eestlasele näib meeldivat. Tõsi, on ausaid inimesi ka, kuid kahjuks kaovad nad üldise halli vargamassi sisse ära.
Ja just see hall, igavesti omakasupüüdlik mass kasvatab tänapäeva poliitikuid, kes pigem aimavad järele ühiskonnas toimuvat, kui et leiutavad täiesti omalaadseid meetodeid pettuseks. Pigem peaks igaüks küsima endalt seda, kas võimaluse olemasolu korral pätsaks ta sarnaselt riigiisadega suure tüki pirukast või otsustaks näidata positiivset eeskuju ja piruka jagada neile, kel seda tõesti vaja on?
Poliitikud on kari salakavalaid hunte, kes on rasvased vaid seetõttu, et neil lastakse rasvased olla - peamiselt seepärast, et keskmise poliitiku mõtlemine ühtib ühiskonnas üldiselt valdava moraalikombega. Paljud ei taha seda tunnistada, kuid sageli see nii on.
