Teenindaja on ka inimene!
Toetan Kaire Raave ettepanekut, mis tagaks kümnetele tuhandetele teenindussektoris töötavatele eestimaalastele inimväärsema töö- ja elukeskkonna. Eestlastel on kombeks ilkuda Lääne-Euroopa poode, mis panevad tööpäevadel uksed kinni kell 18 või 19. Kui jutuks tuleb nädalavahetus, siis erinevalt postkommunistlikest riikidest nagu Eesti on arenenud maailmas paljud kauplused ka nädalavahetustel suletud. Kindlasti tekivad paljudel küsimused, miks, või on nad rumalad ja kelle huvides see on? Objektiivsete vastuste saamiseks analüüsime vähe seda arenenud maailma praktikat, sest tänaseni pole kuulda olnud, et sealsed inimesed selle üle nuriseks. Pigem lahkuvad meie inimesed sinna, et ka ise sellises keskkonnas elada ja töötada!
Kas meie rahvusliku majanduse uhkus peab väljenduma selles, et enamikus poodides saab käia 24/7 kuni kella 23-ni? Palju on täna neid inimesi, kes saavad sealt endale kõike lubada, võttes arvesse tõsiasja, et keskmist palka, mis olla peagi 1000 eurot, ei näe ega saa reaalselt enamus eestimaalasi? Seda seetõttu, et Eestis arvutatakse keskmine palk teatavasti nii, et kui üks teenib 300 ja teine 1000 eurot, siis kahepeale kokku teenivad mõlemad keskmiselt 650 eurot, mis meie teenindussektoris on ilmselt ulmeline number tavatöötajale, keda hinnatakse mõneti kõrgemalt kui hetkel kehtiv miinimpalk või miinimum tunnitasu tööandjat selleks kohustab.
Lääne-Euroopas ja Põhjamaades on see võimalik seetõttu, et sealsed ühiskonnad peavad ka teenindajaid inimesteks, kel pereliikmed ja lapsed. Meil peetakse teenindajaid justkui robotiteks, kes reeglina on halva hariduse, madala enesehinnangu, olematu sooviga elada ja omada eraelu. Mõelgem selle peale, et paljud Eesti teenindajad, kes teid iga päev poodides ümmardavad, on ka väikeste laste emad, kes on sunnitud madala palga eest töötama täiesti ebanormaalsetel tööaegadel.
Teine ja veel olulisem aspekt on inimeste tervis. Kas keskmine poodleja suudab ja tahab teha 10- või 14-tunniseid tööpäevi nii, et tal tuleb seista ainult jalgadel? Mõni võib ju öelda, et miks nad ei istu, aga reaalsus on sageli nii, et tööandja on sisekorraeeskirjades lisanud klausli, mis keelab tööd tehes teenindussaalis jalgu puhata. See ei pidavat jätma head muljet teile poodlejatele. Kui te ei usu, siis palun külastage mõnda kingapoodi näiteks Viru või Solarise keskuses ning jälgige teenindajate tööd tunnike. Pärast seda saate ehk pildi reaalsusest ja hakkate loodetavasti ka neid kaasmaalasi inimesteks pidama, kui näete neid "suurepäraseid" töötingimusi, mille eest tuhanded meie riigist lahkuvad!
Piltlikult öeldes võiks öelda, et kui saadi nõuka ajal oma asjad ostetud juba kella 19-ks, sest kauem polnud ükski pood lahti, siis saadaks ka nüüd, kui ainult tahetaks. Veenev argument ei ole see, et toona polnud midagi osta, sest täna seda probleemi ei ole enam ammu. Meie ületarbima dresseeritud poodleja hakkab aga tavaliselt vinguma ja hädaldama, kui kell 22 ei õnnestu enam midagi osta. Vaadake meie tänavapilti ja minge ajas tagasi 20 aastat. Kas toona oli nõnda palju ülekaalulisi inimesi tänavatel? Seda nähtust saab selgesti siduda tänase tarbimisühiskonnaga, kus kaupa tuleb osta ja tarbida, sest muidu ei toeta kodanik ju majandust. Ühtlasi on allergiate epideemia võimust võtnud, mille on põhjustanud ebakvaliteetsed toiduained ja kodukeemia tarbed. Siinkohal pole oluline, mis saab tarbija kehakaalust ja tervisest, kui kauba kvaliteet pidevalt langeb ja hind tõuseb.
Mulle tundub, et päris paljud ei kujuta endale ette, mida tähendab vahetustega töö. Ei pea paika jutt, et see tähendab rohkem töövabu päevi. Tean ka omast käest - kui ikka töötad kolm pikka päeva järjest, siis esimese puhkepäeva magad lihtsalt maha, et end koguda. Alles järgmine päev toimetad kodus või mujal, sest päeva pärast on jälle vaja tööle minna. Pole eriline ime, kui poode muudkui avatakse, aga kaadrit pole võtta. Kui mitmes poes on täna võimalik eesti keeles normaalsel tasemel teenindust saada? Ma ei pea silmas siinkohal rikaste poode ja kaubamajasid.
Julgen väita, et teenindussektoris valitseb täna karm tõsiasi, kus vastu võetakse kõik soovijad tööjõupuuduse tõttu olgugi, et töötasu neil ei tõsteta. Viimane läheks vastuollu Eesti majandusideoloogiaga. See välistab omakorda aga teeninduses kvaliteedi tõusu ning kipub paratamatult hullemaks minema. Olles elus teenindajana töötanud, leian, et ka teenindaja on inimene. Vähem tähtsad ei ole ka teenindajate pered ja nende lähedastega koosoldud aeg, milleks tänane teenindussektor lihtsalt aega ei võimalda. Elada, et töötada - kõigi teeninduses töötavate teenindajate nimel - tänan ei!
