Mu naabrid on rõvedikud!
Mõne naabrid on lärmakad, mõnel elavad kõrval, üleval või all räpaste eluviisidega inimesed. Mõnel ebaõnne tähe all sündinud puhul on naabrid nii lärmakad, räpaste eluviisidega kui ka teistega mittearvestavad.
Tegemist pole olukorraga, kus esimese variandina probleemiga tegelemiseks valisin selle kirjapaneku. Ei, naabritega on räägitud isiklikult, asjade seisu on arutatud maja koosolekul ja pöördutud on ka ametivõimude poole, kuid miski pole tulemust toonud. Selle asemel, et kellelegi nõrkuse hetkel või närvide viimasel piiril pasunasse anda, otsustasin loo kirja panna.
Naabriteks on vanem mees ja naine, abielupaar, kelle lapsed on suureks kasvanud ja oma õnneks kodust lahkunud. Välja arvatud juhud, kus perepoeg maani täis isale maja ümber roomamise eest üle kukla annab või papil ennast surnuks soovitab juua. Tore, eks?
On rõve elada vahetus läheduses inimestest, kes ei pese end ega korista või puhasta oma elukohta. Maja koridoris on nende uksest möödudes pidevalt tunda mingit erakordselt tülgastavat kombinatsiooni sigaretisuitsust, tõenäoliselt higist ja mustusest ning mõistagi läppunud õlle ja viina haisust. Meeldetuletuste peale, et naabrimees/naine, ole hea, võta midagi ette, asi on juba ammu liiale läinud, vastatakse vaikuse või mõne krõbedama sõnaga. Õige kah, eks? On vaja käia siis torkimas ja joodikute õndsat elu segamas.
Kuna tegemist on mitmekorruselise majaga üsna looduskaunis paigas, siis meeldis mulle varem hommikutundidel lahtisel rõdul raamatut lugeda. Idüll on vaikus, päike, mis soojendab ja linnud, kes hommikuselt sädistavad. Ja siis käib naabri rõduukse pauk, ninast lastakse esimesed kollid üle rõdu ääre välja ja lükatakse pabeross suunurka. Loomulikult esimesed suitsud toovad kaasa ööga kogunenud kõntsa väljaköhimise. Umbes 10 sekundit selliste helide kuulamist võtaks ka raudse maoga inimese näost roheliseks. Nii palju hommikusest idüllist kohvi ja hea raamatuga.
Olgu, vähemalt saab öösiti magada, eks? Vale. Öö on joodikute pärusmaa, kellaajad, mis tiksuvad pimedat aega on parim hetk oma "sisemise eluka" vabastamiseks ümbritsevasse keskkonda. Nii ka naabrite puhul - raske pohmakaga üle elatud tööpäev selja taga, võib rahumeeli uut "üheksast viieni" alustada. Ning siis, viinauima tipphetkel, näeb naabripaar ühist vajadust hakata tegelema sisekujundusega. Laud on vales kohas, toolid pole samuti päris õigesti ning loomulikult vaasid ja kõik muu väiksem, mida on lihtne ühest paigast teise viskamisega liigutada. Oleks siis, et tegemist on peoga, nädalavahetusel ja lauldakse või mängitakse muusikat - ei, sobivad kõik õhtused ajad E-P. Ropendamine, räuskamine ja laamendamine näivad sedavõrd lõbusad tegevused, et patt oleks nendega vaid nädalavahetustel tegeleda. Politseid sellise mürgli peale kell üks öösel kutsuda mõtet ei ole - vastus on alati sama "Meil on tähtsamad mured hetkel".
Ja nii ongi, päevast päeva - rögisemine, lärmamine, joomine, hais kõrval elavate naabrite poolt. Mida sellistega peale hakata? Kõik inimlikud meetodid on läbi proovitud tulemusteta. Aina enam jääb mulje, et tegelikkuses kõnealused isikud ei olegi oma eluviiside räpasusest teadlikud. Hea näide oli järjekordne õhtune juhtum, kus viisin tühja moosi- või mahlapurgi rõdul seisvasse kasti ning kogemata kolistasin klaasiga ehk liiga kõvasti. Viis minutit hiljem oli naabrimees ukse taga, väidetavalt olla mees kuulnud, et "klaasi kolin oli, mõtlesin, et tulen küsin, kas sul õlut pole anda juhuslikult" - mida veel?!
Selliste inimeste puhul aitabki ainult surm? Või on kellelgi pakkuda lahendus, kuidas oma arututele naabritele aru pähe on pandud.
