Indrek Rünkla: Mis on ühist EKA-l ja pronkssõduril?
Kui üks jõud võidutseb teise üle, siis on alati huvitav teada, milliseid väärtusi üks või teine pool kannab. Olles sidunud Kunstiakadeemia poole hariduse ja kultuuri suurte sõnadega, tasub küsida marginaliseerija identiteedi järele - kes siis ikkagi kipub meie põhiseaduslikult legitimeeritud põhiväärtuste kallale? Minu tõlgenduses on selleks instrumentaalne kapitalistlik demokraatia, ühiskonnakord, mille poole me rahvana oleme õhanud ja püüelnud, aga mis meie teistest ihadest ülemäära ei hooli.
Kuidas see käis? Esiteks oli meil kõigil (vabariigi kodanikel) ühine soov ehitada oma kunstihariduse jaoks üks parem ja kohasem hoone. Leppisime kokku, et nii tehtagu ja katsume selle jaoks raha ka leida. Kõik eelarvelised rahajagamised on olnud seotud teatud ajaliste kohustustega - finantseeringu saamise eelduseks on olnud õigeaegne sihtotstarbeline ärakulutamine ehk maja peaks olema kella kuueks valmis, muidu raha ei saa. See on üks instrumentaalsuse ilming, rahvusest suurema ühiskondliku leppe osa ja seega vaidlustamisele ei kuulu.
Siia astub kõrvale teine kapitalismi tugisammas - see on lepingu institutsioon asjaõigusseaduse vormis. Selle kohaselt on kõigil kinnisasja omanikel õigus kaitsta oma asja huve teiste asjade ees. Seaduse subjektiks sai keegi naaberkrundi omanik, kes oma õiguste kaitsele asus. Kohtuprotseduuride reeglipärase kestvuse tõttu polnud enam kuidagi võimalik tagada hoone õigeaegset valmimist - kadus ka õigus finantseeringule.
Tasub tähele panna, et krunt kvalifitseerub kinnisvaraks, mille kohta on seadused kaunis heldelt paragrahve täis puistatud. Samal ajal pole rahvuskultuuri, kui teiselaadse kinnisasja (kinnistunud riigi territooriumile) jaoks ette nähtud mingit protseduurilist kaitsemehhanismi - või siis vähemalt mitte sellist, mis lubaks krundipõhisest õigusest kõrgemale tõusta. See on nüüd õigusriigi instrumentaalne paratamatus, mis selle Kalevipoja jalgadele saatuslikuks sai. Järjekordselt oleme me ise sellise korra valinud ja toetame seda iga valimisperioodi tagant.
Kolmas kõrgem jõud, mis samuti oma seebiga köie kallal käis, on liberaalne kinnisvaraturg - midagi, mis esindab meie riigi eelistusi paremini kui kolm lõvi või sinimustvalge plagu. Turu huvi niivõrd magusa hoonestamata maatüki järele on olnud piisavalt suur, et kahtlustada teda oma huvides tegutsemises ükskõik millisel rindel.
Kool, mis takistas kaupade vaba liikumist kesklinnas, on nüüd lahkunud ja too enese sabast toituv madu saab lõuna kallale asuda. Ja üldsus saab tõdeda, et ega meil pole õigust ja mõtet turu vastu sõdida.
Kõik need põkkumised näitavad, kuidas suuremale jõule on reserveeritud eesõigus. Enamlased võidavad, kuna vähemlased on enamlaste poolt.
Mis sellest siis juhtus? Südalinn, mis on kooli ajalooline asukoht, jäi ilma võimalusest olla midagi muud kui lihtsalt kontor-kaubamaja. Kadus võimalus pööritada enda ümber teistsuguseid inimesi, teistsuguseid huvisid - rikkamat elu.
Teiseks kadus võimalus määratleda kunstiharidust vabariigi jaoks olulise prioriteedina - kadus kunstnike hulgast ja kadus poliitikute hulgast. See on seekordse marginaliseerimise kõige kibedam külg.
Meie õhukeses iseteadvuses ei ole väärikust ihaleda omaenese eesmärkide järele, kui globaalsed, ühised kapitalismi huvid sellele vastu on. Sellistel hetkedel koondame me endid demokraatlikult valimiskastide juurde ja loobume esialgsest kavatsusest.
See demokraatlik protseduur leidis antud juhul aset EKA nõukogus, kus enamus otsustas valida kolimise kasuks. Üheski protokollis pole ilmselt teise valikuna kirjas kooli järkjärgulist likvideerimist. Olgugi, et ka see kolimine tähendab pikas perspektiivis sedasama. Pisut pikemas.
Mida see õpetas? Vägisi meenub pronkssõduri saatus - tema nihutati 1800 meetri võrra unustuse suunas, EKA skooriks jääb 1300 meetrit (vahe Laikmaa ja Kotzebue tänava vahel). Arhitekti jaoks on see oluline distants. See on midagi, mis lahutab tsentraalset marginaalsest. Aga siiski mitte 2300 või 6800.
Katsume loota, et turg on otsustanud meid veel elus hoida. Instrumentaalselt võttes oleme me ju odavad, nagu olid ka nood, kes 9. mai aegu Tõnismäel käisid. Siiski on mõneti ootamatu sattuda samasse ritta. Aga samas on odavad ka lapsed, noored, õpetajad, arstid, tuletõrjujad jne.
Meil peab olema kõigi nende tõhususe jutustuste kõrval oma prioriteetide loetelu, mille juures me ei paindu suuremate struktuuride mõjutuste ees. Kapitalistliku ilmakorra kivistamiseks poleks meil tarvis demokraatlikult valitud kogu - piisaks asjadevalitsusest, mis ärijuhtimise reegleid järgib, nagu praegune valitsus ennast esitlema kipub.
Lihtinimese tasandil tähendab selline valik iseenese nägemist tarbijana, aga mitte kodaniku, kunstniku, inseneri või näitlejana. See omakorda murendab selle riigi ja kultuuri olemasolu alusmüüri. Või mitte?
