Tuleb nentida, et siiani puuduvad sisulised, aga ka probleeme lahendavad ettepanekud, mida hiljem oleks täidetud nii noorte kui eakate osas. Näiteks tänaste noorte jaoks on tasuta kõrgharidus siiski paljuski tasuline, sest haridusreformi taha on peidetud palju tärniga punkte nagu pangalepingutes, mille täitmata jätmisel rakendub rida sanktsioone, mis muudavad näilise tasuta kõrghariduse veel kallimaks kui see oli õppe- või järelmaksuna enne reformi. Kes ei ole kursis, võiks selle tasuta teenuse juhendi kätte võtta ja läbi lugeda. Avastada on seal nii mõndagi põnevat!

Oluline on see sellepärast, et Eestis tudengid erinevalt Skandinaavia ja valdava osa Euroopa omadest töötavad õpingute kõrvalt, kas poole- või täiskohaga. Kes ei suuda õppimise-töötamise kõrvalt täita ära nõutud ainepunktide normi, hakkab maksma. Kui palju on neid peresid, kus kõrgkooli edasi läinud laps saab nautida külluslikku elu? Täna neid ei ole palju, sest meie üldine majanduskeskkond soosib rohkem ettevõtjat kui töötajat. See on omakorda loonud olukorra, kus teenindussektor, mis muideks Eestis suurim, hindab oma töötajaskonda häbiväärselt madalalalt. Seetõttu on ebaloogiline siduda õppetoetused pere sissetulekutega, sest sellisel juhul ei kvalifitseeru enamik reaalselt abi vajavaid tudengid üldse ühegi toetuse alla, sest neil justkui on sissetulek ja seda perekondliku miinimumpalga näol. Kutsun üles võimaldama tudengitele õppetoetusi.

Tallinnas elab ka väga suur hulk inimesi, kel puudub isiklik auto või võimalus seda kasutada. Olen seisukohal, et ühistransporti tuleb edasi arendada. Samas peab see olema kõigile tasuta, aga ka puhas, sest täna vohab ühissõidukites kohati anarhia ja mustus. Need probleemid on aastate jooksul muutnud ühistranspordi paljude jaoks eemaletõukavaks, mistõttu ei ole suurenenud ka selle tarbijaskond. 1,2 % ei ole siinkohal mingi näitaja, mille üle võiks uhke olla. Ühistransport tuleb muuta inim- ja kasutajasõbralikumaks, et ka seal sõitvad väliskülalised ei peaks kodus rääkima õudusega lugusid räpasusest Eesti kogemusest ja näitama pilte selle tõenduseks. Leian, et see on alandav nii meie kodanikele kui ka Eesti riigile tervikuna.

Miks ei võiks Tallinna munitsipaalpolitseist saada tõhus korrakaitsejõud, mis omab ka reaalset võimekust tagada pealinnas avalikku korda ja abistada kodanikke nende praeguse sanktsioneerimise asemel? Siiski on sellest pakilisem aga kõigile Tallinna lastele lasteaiakoha kättesaadavaks tegemine, sest on ebanormaalne olukord, kus järjekorras on ka sündimata lapsed. Rõhutan siinjuures, et see lasteaiakoht peab olema tasuta. Sellised maksud nagu koha-, toidu-, huviringimaks, millega lapsevanemaid nööritakse, peavad kaduma! Vajadus sellise poliitika järele on ilmselge, kui ühiskonnas käib debatt rahvaarvu peatamise ja kasvu saavutamise vajadusest.

Ilmselt oskab märkimisväärne osa meist aimata tänaste Eesti hooldekodude seisu ja sealseid kõrgeid hindu, mis ei võimalda eakatel seda elementaarset teenust tarbida, et elutsükli viimane osa ei mööduks üksildase agoonia saatel. Miks peetakse oluliseks ehitada vaid sundüürnikele kodusid, olgugi et linna omandis, aga eakatele linnaosade põhiseid hooldekodusid mitte? Eakaid ei tuleks maale võsa vahele ära küüditada, kus omaksed saavad nende elushoidmise eest raskelt peale maksta. Loogilisem oleks võimaldada hooldekoht elukoha lähedal, kus omaksed saavad sagedamini külastada ja oma lähedasele seltsi pakkuda. Kas üks on pelgalt ahvatlevam valijagrupp või peitub põhjus lihtsalt rahas, mida eakad ei too kohalikule omavalitsusele maksude ja tarbimise näol tagasi?

Ülalmainitud ja teistest sotsiaalsetest probleemidest pole mitte keegi kordagi rääkinud, et hiljem ka neid lahendada. Lihtsam on valimistel hääli noppida kui reaalselt inimeste heaks tööle hakata, mis sageli eeldab ka ebapopulaarsete otsuste vastu võtmist. Seda on aga meie isehakanud eliidilt palju oodata, sest meie ühiskonnas on fookus pigem betoonil kui inimesel. See peab hakkama muutuma, sest Eesti riik on põhiseaduse järgi loodud inimeste jaoks, mitte vastupidi!