Lugeja: meeskonna jutud peaksid jääma liikmete vahele

Korvpallitreener Andres Sõbra ümber lahvatanud poleemika näib kõike muud kui arukana. Milleks on tarvis avalikult teibasse ajada hingega korvpalli juures olevat muhedat kuju? Jah, krõbedaid sõnu öeldakse mängu ajal emotsioonide ülekeemise tõttu, kuid need ütlemised peaksid jääma meeskonnaliikmete vahele.

Pole otsest põhjust avaldusega välja tulnud Rapla mängijaid pehmodeks kutsuda - probleem ju iseenesest eksisteerib - pedeks sõimamine on alandav käitumine. Kuid see on antud hetkel nii vaid kontekstist väljarebimise tulemusena. Kõik, kes on tiimispordis vähemal või suuremal määral tegevad olnud ja neid on palju, teavad, et mängusituatsioonis võib hari punaseks minna küll. Lollid apsakad ja mõtlematud vead toovad ka majaõue jalgpalli juures kasutusele vürtsikamad väljendid, koondiste tasemel spordist rääkimata.

Tõsi, treeneril tuleks jälgida oma suuvärki, vähemasti üritada. Aga kui mõistlik ja rahulikul toonil edastatud sõnum kohale ei jõua? Mängijad ise pole valmis rohkem pingutama ja ilma igasuguse "lisamotivatsioonita" jääksid tulemused tulemata? Sellisel juhul võib terav sõna inimese närvi ajada küll, kuid ole mees ja mine siis näita platsil, mis puidust sa tegelikult tehtud oled.

Treener on meeskonna etteotsa juhendajaks määratud selleks, et tuleksid tulemused ja värvikas sõnakasutus ei ole veel piiride ületamine antud juhtumi puhul. Kui tegemist oleks pisikeste lastega, kelle kõrvad ehk tõepoolest pole harjunud vängete väljenditega, siis oleks põhjus Sõbra tegevuse kritiseerimiseks absoluutselt olemas.

Naljakal kombel meenus erinevaid arvamusi lugedes lause, mille kunagi ütles kaitseväest naasnud sõber. Ta oli seal määratud rühma juhtima ning leidis ennast kehvast seisust, sest algselt ei tahetud sõna kuulata. Lause oli selline: "No vaata neid tänapäeva 18-aastaseid - neid ei panegi muud moodi ennast liigutama, kui valju hääle ja sõimamisega. Mõistlikust jutust nad aru ei näi saavat." Kõlab sobivalt ka Andres Sõbra ümber keerleva temaatika jaoks. Eesmärk oli mängija üles kütta, et ta pingutaks, mitte isiklikult kedagi solvata. Vähemasti nii ma arvan.

Kõik muu jutt, mis nüüd on üles puhutud, et kes on kelle peale kade ja kes roikaid kodaratesse loobib, on tüüpiline Eesti stiilis konnatiigi kuningate omavaheline jagelemine. Isegi sellise maadejagamise võitja näeb lõpuks välja nagu viimane tola.