Lugeja: hakkasin jooma, kuna naine virises meie vaesuse pärast
Meie maailm põhineb raha teenimisel ja selle eest toodete ning teenuste saamisel. Kui olulist rolli mängivad rahaasjad paarisuhtes?
Olen kogenud erinevaid versioone ühisraha kogumisest ja selle kulutamisest. Loetellu mahub kooselu jooksul nii sponsori kui ka ülalpeetava osatäitmine. Mõlemad mainitud liigitused on äärmuslikud ning toovad kaasa palju pingeid.
Suhtekarjääri alustasin toetava poolena, kuna elukaaslane nõutas koolis tarkust. Ühe sissetulekuga kuus oli enam kui keeruline hakkama saada. Naine ei paistnud arugi saavat, et kupüürid ei lange puu otsast alla ning neid ei saa labidaga kotti ajada. Pidevalt tülitsesime teemadel, miks me tihemini väljas käia ei saa ja miks ma ei suuda alati talle soovitud rõivaid osta. Tundsin end nurka surutuna ning madalamana kui vasttärganud muru. Pidevast õiendamisest tüdinuna hakkasin igaõhtuselt õlut kaanima, kuni ka see enam soovitud kergendust pakkuda ei jõudnud. Teatavasti rikub alkohol aju dopamiinierituse ning õnnehormoon ei toimi enam loomulikul moel.
Veidi kergendust suhtesse tõi aeg, kui naine sai hakata kooli kõrvalt poole kohaga tööl käima. Saime endale rohkem lubada: igapäevaellu lisandus autokool, uus arvuti ja garderoobi värskendus. Öeldakse, et raha ei tee õnnelikuks, aga raha puudumine muudab elu siiski ootamatult nukraks.
Järgmises suhtes loobusin elukohavahetuse tõttu oma senisest tööst. Kolisin naise majja ning asusin aktiivselt uut teenimisvõimalust otsima. Et tegu oli megapisikese maakohaga, olid sealsed võimalused enam kui limiteeritud. Selleks, et mingitki sissetulekut leida, oli vaja igapäevaselt pea sada kilomeetrit maha sõita. See omakorda sõi palga pea olematuks ning ei tasunud ära. Nii sai minust auväärt ülalpeetav, mida naine igal võimalusel mainis. Talle ei olnud oluline see, et tegin igakuiselt rahaülekande kontole - madaam soovis näha mind reaalselt maksmas. Seda viimast avaldas ta mulle muidugi suhte lõppedes, varem naine lihtsalt tujutses ja mõnitas, kui kassas ühiste ostude eest tasus. Enesehinnang kui selline vajus maa alla ning tundsin end sama väärtuslikuna nagu ära visatud kommipaber.
Hästi karm on see, et tänu kahanenud eneseväärikusele jäin sellesse suhtesse väga pikalt klammerduma. Tundsin, et olen ilma partnerita mitte keegi ning mu elul ei olegi sügavamat mõtet, kui seda temaga jagada ei saa. Põdesin meie lahkuminekut pea aasta, kuigi seda endale ega talle tunnistada ei tahtnud. Isegi uue suhte algamine nelja kuu möödudes lahkuminekust ei aidanud mind august välja. Heietasin vapralt lugusid eksnaisest oma uuele armsamale ning panin sellega tema kannatuse tugevalt proovile. Naljakas, kuidas materiaalne sõltuvus lömastab inimese täielikult.
Praeguses kooselus oleme mõlemad teenivad pooled ning saame üsna edukalt hakkama. Muidugi esineb vahel emotsioonidel baseeruvaid oste, mis kuu lõpus tunda annavad. Veidral kombel see pigem ühendab ja mingeid lahkhelisid ajutised vaesemad hetked meie vahel ei tekita. Neil kordadel kinnitan naisele, et koos saame alati hakkama. Seda ise uskudes nii ka läheb.
