Perekondi ja suguvõsasid me üldjuhul valida ei saa, ent enda eest saame valikuid teha. Aastate jooksul on välja kujunenud, et minupoolse suguvõsaga me väga kokku ei puutugi, kuid ka minu mehel on suur suguvõsa nagu pihtimuse autoril.

Mehel on alles mõlemad vanemad, kolm õde ja nende kaasad ning kaheksa nõbu. Osalt võib perekonda arvestada ka ühe õe lapsehoidja.

Läbi aastate on neil olnud traditsioon, et jõulukingitusi saavad vaid nõod või õed-vend, kuniks neil endil lapsi pole. Seega ainsad täiskasvanud, kes jõulukinke saavad, oleme meie. Laste (nõbude) jõulusoovide kasseerimisega alustasin ma juba juulis. Just, juulis, sest siis on võimalik neid mitme kuu peale ära jagada ning meil on olemas ka piir 30€ lapse kohta.

Üldjuhul tähistatakse laste sünnipäevi. Nende jaoks on see ikkagi oluline sündmus. Täiskasvanute sünnipäev kestab tavaliselt paar-kolm tundi, toimub pere pool kodus, mis tähendab pirukate ja võileibade söömist ning mõnusat perekondlikku ajaveetmist. Kingitus on umbes 30-40€ - enamasti miski pisikene asi või asi, mida majapidamises vaja on.

Loomulikult tähistatakse suuri sünnipäevi, ent kingitused on ikka mõistlikkuse piires. Kui tehakse kamba peale, siis endiselt arvestatakse summat 30-40€ inimese peale.

Üldiselt meil rõhutakse perekonnas perekonnatundele ja koosolemisele. Suvel on meil kuu aja sees viis sünnipäeva, mida me tähistame ühiselt suure kokkusaamisega suvilas. Kavas on grillimine, sportlikud mängud ning õdus vestlus perekonnaringis. Ideaalne võimalus võtta aeg maha ning unustada mõneks päevaks muu maailm. Lisaks kõigele asub suvila piirkonnas, kus on telefonileviga suured probleemid.

Loo autorist jääb mulle mulje, et nende perekonnas ei hinnata sugulust ja perekonnatunnet vaid elu materiaalsemat külge. Kahju on sellest. Aga alati saab öelda "ei" ning teha kõike enda moodi. Kui kutsutakse peole, siis alati ei pea minema - tuleb vaadata, kuidas endal võimalused on.