Veterinaaramet: jutt marutaudi vaktsiini mõttetusest on asjatundmatu

Kommentaariks hr Mati Väärtnõu arvamusartiklile "Marutõve vaktsiin toob kaasa ökoloogilise katastroofi": kuna antud artiklist võib jääda ekslik mulje, et marutaudi näol on tegu kerge ja positiivse haigusega, mis ongi mõeldud selleks, et metsloomade arvukust reguleerida, siis sooviks eelkõige kummutada selle väite.

Marutaudiga leppimine ei ole ei rahalises ega ka emotsionaalses mõttes odav lõbu.

Marutaudi puhul on tegu loomade ja inimese ühise nakkushaigusega, mis haiguse välja kujunedes alati ja eranditult lõppeb surmaga. See, mis antud haiguse puhul on "positiivne", on väga selge haiguse ülekandemehhanism - haigus levib nakatunud looma süljega, kõige tavalisemalt nakatutakse, kui marutaudis loom kedagi pureb. Samuti on võimalus haigust saada, kui marutaudi nakatunud looma sülg satub värskele haavale, silma või suhu.

Tõepoolest, marutaudi annab ära hoida ennetavalt loomi vaktsineerides. Selleks, et marutaudijuhtumeid koduloomade ning inimeste hulgas vältida, on Eestis juba alates aastast 1953 kuni seniajani kasside ja koerte marutaudivastane vaktsineerimine kohustuslik.

Juhul kui inimene puutub vahetult kokku marutaudis loomaga, siis ainukeseks võimaluseks tema elu päästa on võimalikult kohene vaktsineerimine. Juhul kui puremishaavad on ulatuslikud, tuleb manustada ka immuunseerumit. Riik on aasta-aastalt kandnud eelmainitud esmaste, see tähendab inimese elu kaitseks mõeldud protseduuride kulud. Ajal, mil marutaud Eestis takistamatult levis, kulus selleks märkimisväärne summa suurusjärgus 3,5 kuni 4 miljonit Eesti krooni aastas.

See, et Eestis ei ole inimene viimase ligi kolmekümne aasta jooksul marutaudi surnud, ei ole juhus vaid pidev panustamine, millesse igapäevatööga on oma osa andnud kõik loomaarstid ja meditsiinitöötajad. Loomulikult võib lisada, et meil on olnud ka õnne, sest kui näiteks 2003. aastal diagnoositi rohkem kui 800 marutaudijuhtumit, neist 116 koduloomadel, kellest ainuüksi veiseid oli üle poolesaja, siis võib vaid ette kujutada seda inimeste hulka, kes nende loomadega kokku puutus - kes pidi üle elama hirmu, et on marutaudi nakatunud ning saama korduvaid vaktsiinisüste. Juhul kui keegi neist ei oleks arsti poole pöördunud, ei oleks teda enam elavate kirjas, sest marutaudi ei anna ravida. Mõnevõrra leevendada annab vaid surmaeelseid kannatusi.

Metsloomade marutaudivastase vaktsineerimise programm kui "ökoloogiline katastroof"

Rääkides metsloomade vaktsineerimisega seonduvast "ökokatastroofist" tuleks pöörata tähelepanu järgmistele asjaoludele:

Kuigi marutaud on aastatuhandeid vana haigus, tekkis nn metsamarutaud, mis levib Euroopas ning mille põhikandjateks on rebane ning kährikkoer, alles peale Teist maailmasõda marutaudi viirustüve muundumisel. Eelnevate sajandite vältel oli läbivalt marutaudi põhikandjaks koer, metsloomade nakatumist esines üksikjuhtumitena. Seega on metsamarutaudil Eesti rebaste ja kährikute arvukusele võimalik olnud mõju avaldada vaid mõnikümmend aastat - alates 1968. aastast, kui metsamarutaudi epideemia Eestisse jõudis.

Liikide arvukuse tsüklilised muutused on eelkõige seoses sellega, kas isenditel jätkub toidubaasi ning eluks sobivat keskkonda. Nakkushaigused hakkavad nende arvukust mõjutama vaid juhul, kui see eelnevate soodsate tegurite koosmõjul on tõusnud kõrgele tasemele.

Erinevalt korduvalt meedias esinevatest eksiarvamustest, et rebaseid on väga palju, on nii keskkonnateabe keskuse poolt kokku pandava jahimeeste hinnangu kui ka küttimisandmete alusel rebaste populatsioon kõikunud viimasel viiel aastal üles-alla ning praegu on hoopis oluliselt kahanemas. Ka kährikkoera kui võõrliigi, mis siia sisse toodi ning ülihästi kohanedes oma arvukust pidevalt kiirelt on kasvatanud (seda nii marutaudiepideemia ajal, kui ka peale seda) arvukuse kasv on pidurdunud.

Veterinaar- ja toiduamet on alates metsloomade vaktsineerimise käivitamisest ostnud Eesti Jahimeeste Seltsi vahendusel jahimeestelt rebaste ja kährikute küttimise teenust. Riik on kõigi nende aastate vältel ise kaasa aidanud, et populatsiooni arvukust reguleeritaks küttimise teel, tellides 2000-3500 rebase ja kähriku küttimise aastas, et neilt proove koguda.

Üks surmav haigus kaob, kaks tulevad asemele?

Nii paelusstõbi (ehhinokokoos) kui ka kärntõbi (sügelissüüdiklesttõbi) on mõlemad parasiitide poolt põhjustatud haigused, mida on Eestis alati esinenud.

Paelusstõbi võib tõesti raske kulu korral mõningal juhul inimesel lõppeda surmaga, kuid selle haiguse esinemissagedus on väga harv. 20 aasta jooksul on Eestis inimesel haigust diagnoositud 5 korda, neist 2 korral nakatuti välismaal. Paelusstõbe annab edukalt vältida, juhul kui järgida elementaarseimat hügieenireeglit: peale loomadega kokkupuudet tuleb pesta käsi. Kuna suurem on tõenäosus saada nakkus koduselt kassilt-koeralt kui metsloomalt, on mõistlik lemmikloomadel regulaarselt läbi viia ussikuur.

Kärntõbi, mis on küll silmale ebameeldiv vaadata ja üsna nakkav, on kergekujuline ravitav nahahaigus. Loomulikult on ebameeldiv, kui lemmikloom selle haiguse saab, kuid järgides loomaarsti poolt antavaid juhiseid ja raviskeemi, on haigus kerge taanduma. Juhul kui kärntõbe ei ravita, viib haigust põhjustavate nahalestade elutegevus selleni, et kahjustunud piirkonnast langevad karvad välja. Metsloom, keda ravimiseks kätte püüda ei ole võimalik, satub olelusvõitluses raskesse olukorda, sest vajab kehatemperatuuri säilitamiseks rohkem toitu ning talvetingimustes võib seetõttu hukkuda.

Marutaudi eespool kirjeldatud haigustega ühele pulgale asetamine ei ole asjakohane, sest need kolm haigust ei ole ohtlikkuse suhtes võrreldavad.

On ütlus, et oma soovidega maksaks olla ettevaatlik, sest need võivad täituda.

Tahaks väga loota, et soov olla taas riik, kus lokkab marutaud, ei ole määratud täituma.

Marutaudi, paelusstõve ning kärntõve kohta on võimalik rohkem lugeda siit.