Meenutades Joosep Tootsi, siis see oli teooria. Praktika on aga keerulisem - Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nõuniku Erkki Raasukese välja pakutud plaani kohaselt peaks riigifirmade juhtimine koonduma ühe omandusüksuse ehk superfirma kätte.

Säärane muutus võiks koos tõhusama juhtimise, selgelt sõnastatud eesmärkide ja mõistlike investeeringutega tekitada riigile kuni 100 miljonit eurot suurema kulumieelse ärikasumi.

Teisest küljest käib Raasukese ideedest läbi fraas „juhtimiskvaliteedi tõus", mida kavatsetakse saavutada sellega, et riigifirmade nõukogu liikmed määrab seesama omandusüksus. See tähendab, et erinevalt praegusest, kus riigifirmade nõukogud mehitatakse suuresti erakondade esindajatega, võib tulevikus poliitbroilerite kontsentratsioon väheneda ning ekspertide hulk suureneda.

Poliitikute vastuseis säärasele muutusele on nii ilmne kui ka inimlikult mõistetav. Näiteks Reformierakonna rahastamisskandaalis rambivalgusesse sattunud Kalev Lillo teenis 2011. aastal kolmes nõukogus (Eesti Loots, EAS ja Tallinna Sadam) olemise eest 16 415 eurot.

Kuna Raasukese idee realiseerumine on poliitikute kätes, siis on üsna ebatõenäoline, et praegune olukord, kus erakonna tagatoas otsustatakse, et kes ja millise ettevõtte nõukogusse saab, lähiajal kardinaalselt muutub.

Muide, ka Aafrikas on töötaja palkamisel kõige tähtsam see, et ta oleks palkajaga samast hõimust, oskused on teisejärgulised... Õnneks võib Eestis hõimu vajaduse korral vahetada.