Graeberi sõnul väheneb ühiskonnas pidevalt nende inimeste osakaal, kelle töö on meile otseselt vajalik ning samal ajal kasvab kõikide tegemiste administratiivse poole maht. Paradoksaalsel kombel saavad hädavajalikuna tunduvate tööde tegijad "mullipuhujatest" vähem palka ja on ühtlasi reeglina esimesed, kes kriisi ajal koondatakse.

Harjumuspärastest kapitalismi kuldreeglitest hoolimata on lääne ühiskond teel seisu, milles ametlikult nädalas 40 tundi töötavad inimesed teevad tegelikult tööd kolm korda vähem, kuna nende töö on nii mõttetu, et seda lihtsalt pole mõtet rohkem teha. Nõnda sarnaneb süsteem kummalisel kombel üha enam nõukogudeliku plaanimajandusega, kus kõik pidid töötama, sest töö oli püha, aga kuna tegelikult polnud kõigile tööd anda, siis istus hotelli igal korrusel kaks valvelaua-tädi ning ühe vorsti müümiseks palgati kolm müüjat.

Hea lugeja, mida arvad Graeberi mõtetest sina? Millised töökohad on kõige vähem vajalikud ning kas tunned ka ise, et teed tühja tööd?

Avalda arvamust kommentaariumis või kirjuta rahvahaal@delfi.ee !