Patriarh Bartolomeus viitas oma pöördumises inimeste ja rahvaste dialoogile ning praegusele oikumeenilisele olukorrale.

„Kirikuisad, pühad märtrid ja vagad elasid evangeeliumikohast elu, elasid tõeks usuõpetuse sisu, mis ongi ju mõeldud inimese tervendamiseks hinge ja ihu vaevadest ja kirgedest," ütles Bartolomeus. "Niiviisi leiab inimene vastuse teda painavatele eksistentsiaalsetele probleemidele, nagu: „mis on elu ja surm?“, „mis on vabadus ja armastus?“, „mis toimub pärast surma?“ ja „kuidas võib inimene leida osaduse elava Jumalaga?“."

Bartolomeus avas oikumeenilise patriarhaadi olemust. Oikumeeniline patriarhaat on oma olemuselt paljurahvuseline ja mitmekultuuriline, kirik kutsub palvesse ning Jumalaga ja inimestega osadusse.

Patriarh Bartolomeuse ja peapiiskop Andres Põderi kõrval teenisid kaasa piiskop Philippe Jourdan, piiskop Einar Soone, toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma ja pastor Ruudi Leinus, organist Kadri Ploompuu ja Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse koor Laudate Dominum Veljo Reieri juhatusel.

Palvuse lõpus kinkis peapiiskop patriarhile eestikeelse „Meie isa palve“, mille on gooti kirjas kirjutanud ja traditsiooniliselt illustreerinud kalligraaf Heino Kivihall.

Patriarh külastab autonoomse Eesti apostlik-õigeusu kiriku 90. aastapäeva raames kogudusi ja kohtub erinevate kirikute esindajatega ning linna- ja riigijuhtidega.

Alljärgnevalt toome ära ka EELK peapiiskopi Andres Põderi tervitusteksti patriarh Bartolomeusi visiidi puhul.

Peapiiskopi tervitus patriarhile

Teie Pühadus patriarh Bartolomeus, väga austatud Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid ja esindajad, head kirikulised, armsad vennad ja õed!

Oleme kokku tulnud jagama üksteisega kristlaskonna hindamatut pärandit, mida Kristus on toonud kogu inimkonnale – Jumala armastust –, ning tunnistama Tema uuendava ja pühitseva Vaimu ligiolu tänases maailmas. Jumala tegu, tema ilmutus ja pääste Jeesuses Kristuses, kätkeb mitte ainult taastatud osadust Jumala ja inimese vahel, vaid ka inimeste endi vahel. See on midagi, mis sünnitab tänulikkust ja paneb meid Jumalat austama ja teenima.

Äsja kõlanud pühakirjatekstid kõnelesid kirikust kui hoonest apostlite ja prohvetite alusel, mille nurgakiviks on Jeesus Kristus ise. See hoone on jätkuvalt kujunemises ja kasvamises. Kristuses oleme meiegi sellesse kaasa haaratud, saades üheskoos üles ehitatud Jumala eluasemeks Vaimus. Selle jumaliku teenimistöö elavaks väljendajaks on ka meie oikumeeniline jumalateenistus siin iidses Tallinna toomkirikus, mis on pühendatud Jumalaema Neitsi Maarjale ning mis on olnud Eestimaa emakirikuks alates 13. sajandist.

Aastasajad ja põlvkonnad, erinevad riigid ja rahvad, mõtteviisid ja võimalused, inimesed oma muredes ja rõõmudes, patus ja pühaduses on jätnud siia oma jälje. Kuid see, mis siin on püsinud muutumatult samana, ehitades sildu ja ühendades, on evangeelium Jumala armastusest. See on hingetoit, mida vajab nii üksikisik kui ühiskond igal ajastul. Oma ülempreesterlikus palves kõneles Jeesus üheksliitvast armastusest, „et maailm tunneks ära, et sa oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid.”

Armastus on kokkusaamine lepituses, austuses ja teenimises. Võime olla Jumalale tänulikud, et seda ülesannet täidab ka Eesti Kirikute Nõukogu. Teie Pühaduse juba kolmas külaskäik Eestisse, Teie tähelepanu siinsete inimeste vastu, neist hoolimine, on aga märk sellest, et sellesse kokkusaamisesse on kaasatud ja kutsutud terve maailm – nagu ka sõna oikumene tähendab kogu asustatud maailma, mis omakorda on vaadeldav kui maja (oikos), kui hoone, millesse mahub kogu inimkond.

2008. aastal Euroopa Parlamendis peetud kõnes Te rõhutasite, et dialoog inimeste vahel on vajalik eelkõige seetõttu, et see on omane inimloomusele. Tõsi, dialoogi, suhtlemise ja kommunikatsioonita pole mõeldav osadus (communio). Ometi kuulub see inimeseksolemise juurde samavõrd kui isiksuse ainulaadsus, individuaalsus ja erilisus. Sarnane vastuolu oma ja võõra vahel ilmneb paratamatult ka religiooni ja kultuuri tasandil. Eristumise ja samastumise alatises pinges vajame lepitust nii iseenese, kaasinimese kui Jumalaga.

Pattulangenud, enesekesksele inimesele käib see üle jõu. Initsiatiiv, lunastus ja uus algus saab tulla vaid Loojalt endalt. Püha apostel Paulus kirjutab: „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti.” (2Kr 5:17-18) Mida muud see tähendab, kui valmisolekut olla osaline kaasinimese maailmast, tema rõõmudest ja muredest.

Kirjas roomlastele ütleb ta: “Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega! Olge omavahel üksmeelsed! ... Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega!” (Rm 12:15-18)
Kaasaeg vaid kinnitab sellise eluhoiaku väärtuslikkust, dialoogi ning lepituse vajalikkust. Traagiliste sündmuste ja võimaliku interventsiooniohu tõttu Süürias on rooma-katoliku kiriku pea, paavst Franciscus, kuulutanud tänase päeva Süüria rahu eest palvetamise päevaks.

Mõelgem ka meie sellele oma palvetes. Sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme ei saa lahendada rakettidega. Kahurite asemel peavad kõnelema inimesed. Ka ühiskonnas, kus kõik näib väliselt korras olevat.

Kirikute ühine ülesanne on evangeeliumi kuulutamise kaudu kaasa aidata elu pühaduse ja inimväärikuse tajumisele, Jumala Sõna ja Kristuse armastuskäsu järgimisele, kristlike vooruste ja väärtuste viljelemisele, vastutusele laste, perekonna, ühiskonna, elukeskkonna ja usuelu eest, olles Kristuse sulaseiks ja Jumala saladuste majapidajaiks. (1Kr 4:1) Teie Pühadus – ja niisamuti kogu oikumeeniline patriarhaat – annate selleks head eeskuju.

Püha Paulus, kõneldes kirikust kui Kristuse ihust, ütleb, et „kui üks liige kannatab, siis kannatavad temaga koos kõik liikmed, ja kui üht liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed.”(1Kr 12:26) Täna oleme palvetajatena koos nii mures kui rõõmus. Teie Pühaduse visiit ning Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku autonoomia 90. aastapäev, mida sellega seoses tähistatakse, on aga meie kõigi suur rõõmupäev.

Soovin Teile ja kõigile õigeusklikele vendadele ja õdedele palju aastaid ning rohket Jumala õnnistust! Ehitagu ja ühendagu Jumala armastus meid vaimulikuks hooneks Kristuses – õndsuseks inimestele ja auks Jumalale!

Aamen.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid