Lugeja: mida teha ajale jalgu jäänud inimestega?
Olen kohanud vitaalseid vanainimesi ja olen kohanud kibestunud vanainimesi. Vitaalseks ei nimeta ma vanemat kodanikku mitte seepärast, et ta koos noortega laupäevahommikuti staadionil võidu kaugust hüppab, vaid põhjusel, et ta hoiab hoolimata kõrgest east siiski sõrmi ümberringi toimuva elu pulsil. Kibestunud on inimesed, siinkohal hoolimata east, kellel on alati probleem sellega, et asju ei tehta enam nii nagu varem. Miks? Sest varem oli ju parem.
Koomiline ja suhete ohtu sattumise koha pealt kõige leebem variant kirjeldatust on vanem inimene ja arvuti. Mind on õnnistatud vanavanematega, kes puhtalt suurest huvist arvuti taha kipuvad. Tõsi, ka nemad pelgavad aeg-ajalt, et on interneti koos kõikide kellade ja viledega ära kustutanud, kuid rahunevad kiiresti nähes, et olukord on tegelikult kontrolli all.
Teisalt olen viibinud seltskonnas inimesega, kelle jaoks arvuti tundub miski taoline, mille vanakurat ise on kinni maksnud, tuppa toonud ja seina ühendanud. Arvutitega seonduva puhul nähakse vaid seda aspekti, et noored veedavad vähem aega värskes õhus - sellega mõttearendus ka piirdub. Ühtegi head külge arvutil ja internetiühendusel ei ole ega saagi olema. Vanasti ikka käidi heina tegemas ning sõideti vankriga külasimmanile, siis tuli arvuti ja nüüd enam ei lahkutagi majast. Tundub tuttav jutt? Tüüpiline vanainimese jutt, mis alati jõuab lõpuks selleni, et varem oli parem ja õigem. Tõsi, mõned noored tõepoolest veedavad liiga kaua aega ekraane vahtides, kuid nimetada nooremat põlvkonda ühiselt elavateks laipadeks on tarbetu üldistamine.
Mõistan, et ka vanemate inimeste liigitamine ajale jalgujäänuteks ning vitaalseteks on üldistamine. Vahe seisneb selles, et noor on avatud muutustele - kui probleemiks on liigne toasistumine, siis tuleb leida lihtsalt õige meetod, kuidas noorele selgeks teha, et mõnikord tuleb eelistada looduses viibimist ja noor lähebki õue. Vanainimesele võid rääkida sellest, et interneti vahendusel on võimalikuks saanud ligipääs pea et piiramatule informatsioonikogule, kuid tema ajab ikka oma joru.
Kogu selle asja juures on olemas tumedam ja murettekitavam külg: noored, kes jäigalt kuulavad oma jäikade vaadetega eelkäijaid. Kuigi teatud hetkel kaldub noore õppimine ja oskuste omandamine vanemalt põlvkonnalt omaealiste juurde, siis võib tegelik kahju olla juba tehtud. Hiljuti sain äärmiselt ebameeldiva kogemuse osaliseks, kui seltskonnas viibis inimene, kes rääkis homoseksuaalsusest kui rõvedast haigusest, mille kandjad tuleks põhimõtteliselt kõrvaldada ühiskonna üldist tervist silmas pidades. Mina ise olen heteroseksuaalne ja seda mitte seepärast, et sisse sobituda vanema põlvkonna seksuaaldoktriini, vaid kuna olen selliseks looduse poolt sündinud. Noortel valdavalt ongi märkimisväärselt vabam suhtumine erinevatesse seksuaalorientatsiooni puudutavatesse küsimustesse. Vanamoodsad vanainimesed kaitsevad siiani teatud igandlikust peremudelist tulenevat arvamust, et ainuke kooselu on võimalik mehe ja naise vahel, muu on tabu ja haiglaslik.
Kui nüüd vanainimest raputada arvamusega, et praegune klassikaline peremudel pole mitte ema, isa ja kaks last vaid ema ja kaks last, siis ei teeks vanem härra seda märkamagi. Miks? Sest ta elab ajas, mis möödus pool sajandit tagasi.
Millal kaotab inimene võime ajaga kaasas käia? See on nii kummaline, kuidas eksisteerivad kõrvuti elurõõmus vanainimene, kes teeb vahet sellel, mida on võimalik muuta ja mida mitte ning on uuenduste üle kõrvuti noorematega õnnelik ning raudtalana igandimördis turritav papi või mammi, kelle arust on siiani normaalne, et laps peaks igal hommikul kümme või rohkem kilomeetrit kooli kõndima, sest nende ajal oli nii, olgugi, et bussid käivad ja rong on olemas.
