Kuna Tallinn on muutumas üha jalgrattasõbralikumaks, siis ei maksaks unustada, et ka jalgratturitele kehtivad liiklusreeglid.

Tihtilugu näeb liikluses just sellist pilti, et jalgrattur, kes sõidab autoteel, ei peatu punase fooritulega. Vastupidi: kui võimalik, siis ta sõidab edasi, või kui mitte, siis kõnniteele, et jalakäijate rohelise fooritulega edasi liikuda. Jalgrattureile, kes sõidavad autoteel, peaks ju autodega samasugused reeglid kehtima.

Hiljuti korraldas Tallinn Bicycle Week ürituse nimega Tipp d’Und, millest võttis osa mitusada jalgratturit. Ürituse eesmärk oli täita südalinn ratastega ning vaadata, mis oleks, kui ühel hetkel tõesti nii palju rattureid korraga tänavapildis oleks. Ja kui oleks, siis kas see tähendaks massilist liikluseeskirjade rikkumist?

Rohelise liikumisviisi vastu pole mul midagi, kuid samas peaksid ka ratturid ise teiste kaasliiklejate (eelkõige jalakäijate) ja liikluseeskirjadega arvestama. Jalgrattur on võrreldes autoga liikluses nõrgem lüli ning mis parata: hoolimatuid autojuhte on palju, kuid jalgrattur peaks arvestama, et võrreldes jalakäijaga, on tema ikkagi see tugevam pool.

Rattahooaeg hakkab küll varsti läbi saama, kuid sel suvel Tallinnas nii jalgsi, ühistranspordi kui ka autoga liigeldes torkas silma jalgratturite nahaalsus reegleid rikkuda. Kui jalgratturid ütlevad, et autojuhid teevad neile kogu aeg liiga, siis analüüsigu ennekõike ka enda käitumist liikluses.