Lugeja: koolikiusajad ei kasva kunagi suureks
Tean, et ükski kiusatu ei nõustu väitega "mis ei tapa, teeb tugevamaks". Pigem on pideva alanduse all elajal tunne: mis ei tapa, jätab agoonias piinlema. Väikesest peale solvanguid kuulnud inimene jääb teravaid sõnu uskuma. Ta arvabki lõpuks, et on rumal, paks ja vaene.
Halvasti ütlejate lemmikvõtteks on oma sõnadele massiivse kaalu andmine kasutades väljendeid nagu "kõik vihkavad sind" ja "sa ei meeldi kellelegi". Huvitav on mõelda, kust alandaja nii ulatuslikke andmeid on kogunud, et kogu maailma nimel sõna võtta.
Veidral kombel ei kasva kiusajad kunagi suureks - nad ei suuda aktsepteerida erinevusi inimeste vahel. Millegipärast peavad nad ennast täiesti Harju keskmiseks ja solvangutele mittesobivaks. Koolisüsteemis promotakse allaheitlikust ning soovitatakse lööjale teine põsk ette keerata. Veel on kullafondi jõudnud tsitaat, mille kohaselt targem annab järele. Sellest taganemisest saab ahistaja ilmselgelt hoogu juurde, et oma probleeme nõrgema peal välja elada.
Veidral kombel on enamik geniaalseid persoone ajaloos olnud väga omalaadsed. Õnnekombel pole nende hingesid saanud mürgitada kurjad sõnad. Vastasel juhul toppaks inimkond arengus ning igal sammul kohtaksime neid samu Harju keskmiseid, kes vorbiks juurde tavalisi ja normaalseid inimesi.
Usun, et algklassides teisi terroriseerinud rüblikust saab sirgudes suure tõenäosusega lähedaste ja ümbritsejate halvustaja. Kuskil on vaja enda saavutamata unistustest tekkinud frustratsiooni välja elada. Kui vaadata aktiivsemate solvajate tausta, siis koorub sealt välja segane pereelu. Laps ise pole kunagi toetavat ja rahulikku kodutunnet tajunud. See omakorda muudab närviliseks ja paneb vigu mujalt otsima, kui enda seest. Kes tahakski tunnistada, et on õel teiste vastu, kuna tal endal on sees valus.
Olen ka ise solvanud ja terroriseerinud inimesi enda ümber. Tagantjärele mõeldes, on need ajahetked olnud elus kõige üksikumad ja kurvemad. Samas ei saanud ma endale kokkuvarisemist lubada ning valisin kahest halvast parema. Lõppkokkuvõttes tuli siiski kokkuvarisemine - pidin haiglas tilgutite all ärgates selgitama, miks olin ühe tableti asemel kaks purki alla neelanud.
Juba lasteaias alanud kiusamisega ei osanud ma mitte kuidagi toime tulla. Kool keeras omakorra vinti juurde. Seetõttu hakkasin tihti puuduma, et vähegi omaette olla ja end koguda enne teiste hukkamõistvate pilkude ette minemist. Tundus, et kõik mu ümber teadsid paremini, mis ma oma eluga pean ette võtma ja milline olema. Tasahilju otsisin abi nii vanematelt kui ka vennalt. Nendepoolne tugi oli piisav selleks, et kuidagi ellu jääda, kuid solvajatele vastuhakuks sellest ei jagunud. Sulgusin aina enam endasse ning suhtlemise asemel muudkui lugesin tonnide viisi raamatuid. Terve kohaliku raamatukogu võtsin läbi, kuni jõudsin venekeelse kirjanduseni.
Sümboolselt võib ennastunustavat lugemist pidada põgenemiseks teise maailma. Sama soovivad ka enesetapjad: ära minna siit, kuhu keegi neid väidetavalt ei taha.
Iga halvasti öeldud sõna teeb kellelegi väga haiget. Sellest haiget tegemisest mõnu tundvaid inimesi on meie seas palju. Siiski ei vii see mõnutunne nõiaringist välja - sisemine valu ja pettumine paistab praalimise ja parastamise tagant kaugele. Ainus, kes seda ei näe, on solvaja ise.
