Koolipidamine on vaja muuta õpilase arengust lähtuvaks. Tallinna linnavõimul kui koolipidajal ja koolivõrgu peremehel tuleb hakata rohkem huvi tundma haridusvaldkonna sisulise arendamise vastu ja muuta haridusvaldkonna juhtimine õpilase arengust lähtuvaks. Kooli pidamine ei tohiks olla vahend, mille eesmärgiks on poliitiliste manöövrite kaudu isiklike ja partei ambitsioonide rahuldamine. Esiplaanile tuleb seada laps ja tema areng.

On jäänud mulje, et linnavõimul puudub soov võimaldada kvaliteetset, kaasaegset ja lapsesõbralikku haridust. Juba ammu ei saa koolijuhid võtta Tallinna (kohati olematut) hariduselu juhtimist tõsiselt, rääkimata linnavõimust kui usaldusväärsest ja hoolivast partnerist.

Gustav Adolfi gümnaasiumi direktorina tajun, et linnavõimu fookus ja prioriteedid on mujal, hariduse edendamise asemel tegeletakse oma võimu säilitamisega. Seda seisukohta jagavad paljud teisedki koolijuhid, kuid Tallinna allasutuste juhtidena ei ole ju mõistlik oma leivaisa kritiseerida ja selleks puudub ka inimlikult oma kolleege mõistes julgus. Nii on tekkinud nõiaring – kuigi kõik saavad aru, et muudatused on vajalikud, ei juleta sellest avalikult rääkida, veel vähem tegutseda.

Viimastel aastatel on lõhe koolide taseme vahel süvenenud. Koolides pakutava hariduse kvaliteet seab aga õpilased ebavõrdsesse positsiooni elus edasijõudmisel.

Tallinnas on kaheldava väärtusega koole, mida vanemad ei usalda. On koole, mille näitajad – näiteks eksamitulemused, aga ka õpilaste ja vanemate rahulolu kooliga - on äärmiselt viletsad ja kus ei ole kokkulepitud väärtusi, rääkimata uute loomisest. On koole, kus ei toimu õppekava arendamist ning kus puudub igasugune kreatiivsus.

Täna lastakse sellistel koolidel edasi vireleda, kuigi olukorda saaks mõnel juhul parandada pelgalt mõne lihtsa võtte, näiteks juhi vahetamisega.

Kõike seda tunnetavad ka lapsevanemad, kelle jaoks on tekkinud pikk nimekiri koolidest, millest hoitakse lapsi iga hinna eest eemale.

Koolide arengu eest vastutab kooli pidaja ehk Tallinna linn. Kuigi võimul püsimiseks valijatele sobivat mustrit järgides on koole remonditud, on sisu ehk hariduse kvaliteet jäetud tahaplaanile. Teisisõnu on praegune linnavõim hariduse edendamisel keskendunud silmaga nähtavale – vaid välise õpikeskkonna parandamisele. Paraku ei saa remonditud ilusa koolihoone ja hea hariduse vahele võrdusmärki tõmmata.

Tänased tugevad koolid on end ise üles töötanud. Parandada saab ja ka tuleb kõikide Tallinna koolide kvaliteeti ja mainet, tuues nõrgemad koolid tugevamate tasemele lähemale. Seda tehes ei ole vaja maha tampida erisusi pakkuvaid või traditsioonidega koole.

Meetodeid selleks on mitmeid: ühendada nõrgemaid koole tugevamatega ning moodustada nn konsortsiumkoole, milles puhul ei ole oluline eelnevate koolide nimi, vaid pakutava hariduse kvaliteet, sisu ja pedagoogiline kreedo. Just selliste, puhtalt hariduskorralduslike küsimustega peab tegelema linnavõim.

Tugev koolijuht teeb koolist hea kooli ja kooli juhtkonnast kooli arendusmeeskonna. Siiani ei ole Tallinnas osatud märgata ja oluliseks pidada koolijuhi rolli kooli arendamisel. Aga see on oluline, sest just koolijuhid mehitavad koolid õpetajatega, kellel on otsene kontakt õpilastega. Just seal, hariduse eesliinil tehakse tegelik töö – haritakse lapsi. See on põhjus, miks koolijuhte tuleb hoolikalt valida. Koole peaksid juhtima ainult väga võimekad, heade isikuomadustega, energilised, missioonitundega ja tugevad eestvedaja-tüüpi inimesed, kes suudavad kujundada õpilastele motiveeriva ja eluterve õpikeskkonna.

Koolide rahastamine ja riigieelarvest saadavate vahendite läbipaistvaks muutmine. Tänase praktika järgi teab vaid kitsas ring Tallinna linnavõimu esindajaid, milliste põhimõtete ja kokkulepete järgi eraldatakse raha koolidele ehk õpetajatele ja õpikeskkonnale.

Linna ja riigi vastandumine tekitab aga olukorra, kus Tallinna koolide rahastamismudel on arusaamatu ja jätkusuutmatu, lisaks on otsas kooliinimeste usalduskrediit linnavõimu koolikorralduse vastu. Koolidele ei suudeta tagada elementaarseid kaasaegseid õppevahendeid, rääkimata laborite sisustusest või erivajadustega õpilastega tegelemiseks vajalikust tugipersonalist.

Vene õppekeelega koolid ja nende lõpetajate ebavõrdne positsioon eestlastega võrreldes. Vene- ja muukeelsetest peredest pärinevad lapsed peavad saama sama hea hariduse kui eestikeelsete perede lapsed. Ma ei pea silmas vene koolide kaotamist või vene keele allasurumist, vaid hea hariduse võimaldamisest vene noortele. Selleks peame ümber korraldama vene õppekeelega koolide toimimise ja neid tugevasti reformima.

Esimeseks piduriks vene õppekeelega koolide arendamisel on osade koolide direktorid, õpetajad ja nende nõukogude ajast pärinevad harjumused ja arusaamad. Vene koole ei arendata ja selle pärast on vene koolide juurde vaja inimesi, kes mõistavad paremini vene hinge ja eesti asja. Sellised inimesed on olemas ning neid tuleks kaasata.

Paraku on ka see küsimus koolipidaja ehk Tallinna linna õlgadel ning tänane poliitilise profiidi lõikamisele keskendunud hariduspoliitika teeb ennekõike kahju just vene noortele.