JUHTKIRI: Mõrad eesti rahva demograafilises vetsupotis
Ajendatuna Rein Taagepera kaheksa aasta eest avaldatud arvamusloost, kus autor väljendas muret eesti rahva väljasuremise pärast, mis ühel hetkel muutub pöördumatuks, esitas põhimõttelise küsimuse tänases Eesti Päevalehes ka Andrei Hvostov - mida teha rahvusega, kes on kukkumas läbi ainet „Ellujäämine edasijõudnutele“?
Jätkates ülikooli metafooriga – me peame alandama standardeid ehk uuesti sõnastama selle, kes või mis on eestlane. Selleks tuleb esmalt defineerida mõisted. Rahvus on ühtse etnilise identiteediga ja tavaliselt ka riiklikult iseseisev rahvas. Identiteet on teadmine endast sotsiaalseis olukordades ja suhetes ehk eneseteadvus. Kergitades tänutäheks rahvusvärvides murumütsi Eesti keele seletavale sõnaraamatule, küsigem sellelt pinnalt (retooriliselt), kas (eesti) rahvus on miski, mida piirab nahavärv või kodakondsus?
Ja kui arvesse võtta kõiki võõrvallutajaid, kes seda piirkonda pikemat või lühemat aega hõivanud on, küsigem sedagi, kes või mis on eestlane?
Seega – ei sure inimesed tänase Eesti alal välja. Demograafilist vetsupotti pole olemas. Meie peades on mingi kontseptsioon või ideaal, aga kuna sellist ideaalset inimest pole reaalsuses olemas (vt eelmine lõik), pole ka mõtet sellest kinni pidada. Ainus, mis tegelikult juhtub, on see, et aja jooksul tuleb siia toredaid inimesi, kellest tõenäoliselt väga paljud tunnevad ennast eestlasena, isegi kui nad pole blondid ja sinisilmsed. Teisisõnu – jätkuvad protsessid, mis tänase Eesti aladel on toimunud juba sajandeid.
Ainsana jääb õhku eesti keele saatus. Aga keel, see on oluline, me ju usume, et see peaaegu, et defineerib eestlase. Muide, keeled on õpitavad.
