JUHTKIRI: Vanalinn, muuseum või lihtsalt joomaurgas?

Aasta eest kirjutas Andrus Kivirähk, et „vanalinnas ei saa elada nagu metsatalus, keset vaikust ja linnulaulu.“ Teisipäevane Eesti Päevaleht paneb selle väite uude valgusesse ideega sulgeda pubid-baarid praegusest varem. Tulemuseks oleks tõenäoliselt vähem korrarikkumisi ja öiseid lällajaid.

Kuna lõbustusasutuste sees ei tohi enam suitsetada ning suitsuruumid nikotiinihuvilisi ei paelu, on peo lahutamatuks osaks kujunenud õues „suitsul“ käimine. Tegelikkuses tähendab peo kandumine õue seda, et terve tänav on täis purjus pidulisi, kes peavad avalikku ruumi klubi või pubi osaks, kus joomine ja lärmamine on lubatud.

Hiljuti sel teemal Politsei- ja piirivalvekolledžis lõputöö kaitsnud Rando Savitski tõi oma töös välja lahendused mujalt maailmast – näiteks Austraalias pandi baarid 2 tundi varem kinni ning kuritegevus vähenes 37 protsenti. Loomulikult väheneks koos selle sammuga ka helitaust ning see on ka üks olulisematest muredest, mis vanalinna elanikke (ja hotellides peatujaid) vaevab.

Kuigi lahendus tundub lihtne ja tõhus, läheks lõbustusasutuse varasema sulgemise nõue vastuollu ettevõtlusvabadusega. Lisaks on keeruline seaduse abil müra piirata ning politseil käib üle jõu joobnute massi taltsutamine. Olukorra parandamiseks üritatakse siiski välja töötada reegleid, mis vanalinlaste elu peaksid kergemaks tegema.

Oluline on aga see, et kogu avalik ruum baaride ümber ei ole ettevõtja oma ning seal peavad suutma koos eksisteerida kõik osapooled - vanalinnas peavad vanalinlased saama magatud, pidulised pidutsetud ja turistid uidatud. Kui üks grupp tegutseb teis(t)e arvelt, võib lõpptulemuseks olla see, et elanikud ja hotellid kolivad rahulikumatesse piirkondadesse ning sellega kaob ka osa pidutsejatest. Järele jääb okseloikude ja pudelikildudega armistatud linnaruum, kus on küll suurepärane ettevõtluskeskkond ja kõrged hinnad, aga kus on ebameeldiv viibida.