Kui su kallim petab sind... su oma emaga!
Uskumatu, mida mu ema mulle tegi, ma olen täiesti šokis. Selline asi ei ole lihtsalt normaalne. Ma ei tea, kuidas see on võimalik üldse, aga ta magas mu kallimaga! Ta on minu ema, ta peaks olema minu poolt, aga ta keerab selja taga lihtsalt jama kokku! Ta ju teadis, et me käime!
Eelmise kevade alguses sain tuttavaks ühe mehega. Ta on minust natuke vanem, aga me saime väga hästi läbi. Ta oli hoolitsev ja hea ning tundsin ennast temaga koos nii hästi.
Suvest saadik olime nagu sukk ja saabas igal pool koos. Alguses hoidsin suhet salajas, kuna ta oli minust vanem ja ma ei tahtnud kuulda mingeid halvustavaid kommentaare. Eelmisel talvel aga tutvustasin teda oma emale.
Sellest ajast saadik hakkasid nad suhtlema, helistasid mõnikord, kuid ma ei osanud kunagi midagi kahtlustada, sest kui ta on minu noormees, siis on ju loogiline, et ta suhtleb aeg-ajalt mu emaga.
Mina ei märganud kummagi käitumises mingit muutust, aga ühel hetkel hakkasid mul noormehega tülid tekkima ja me läksime lõpuks lahku, nii et ma isegi ei oska öelda, mis täpselt põhjuseks oli. Lihtsalt kasvasime kuidagi lahku, nagu mulle tundus.
Elasin seda väga üle, kui ta eemale tõmbus ja enam minuga ei tahtnud olla, sest olime väga lähedased. Rääkisin ka emale ja ta isegi lohutas mind natuke, ehkki ka mingil määral ikka süüdistas, et ma olen äkki ise midagi valesti teinud. Kokkuvõttes ta aga ütles ikka, et kindlasti tuleb mu ellu keegi teine, kes on minu jaoks õigem.
Hindasin ema tuge väga, seda enam, et olime enne seda natuke kaugeks jäänud ja me ei olnud just väga lähedased kahjuks. Tundus, et meie suhted paranesid üle pika aja.
Sel suvel aga sain teada kohutava uudise: minu ema magas mu kallimaga sel ajal, kui meie alles käisime. Ma olin täiesti šokis ega tahtnud seda uskuda. Püüdsin leida kõiksuguseid selgitusi, et nad said lihtsalt hästi läbi, kuna mõlemad olid mulle lähedased inimesed, kuid kahjuks rääkisid tõendid enda eest.
Tuli välja, et need korrad, kui mina teadsin, et ta on teises linnas tööl, oli ta käinud hoopis mu ema juures. See tundus juba piisavalt imelik, et ta sellist käimist minu eest varjas. Mitmed muud nüansid aga reetsid, et nende vahel ei olnud sugugi mitte tavaline jutuajamine, vaid midagi enamat. Kui väga ma oleks tahtnud uskuda, et nii ei olnud, siis kahjuks isegi mu ema ei teinud katset mind vastupidises veenda. Kui temalt selle kohta küsin, siis ta lihtsalt vaikib ja hakkab teist juttu tegema, ütleb, et sel pole niikuinii mingit vahet, kuna me oleme nüüd lahus ja sellest pole mõtet enam rääkida.
Minu jaoks on aga väga suur vahe. See muudab minu jaoks kogu mu suhet emaga. Sel ajal, kui mina nutsin kaotusvalus, teadis ta väga hästi, et mu kallim pettis mind ja veel temaga! Kõike seda teades jätkus tal jultumust mulle öelda, et ma olin ise lahkuminekus süüdi.
Ma ei tea, kuidas see täpselt oli, kuid miskipärast arvan, et mu ema oli selles juhtumis algataja ning tema oli ka põhjuseks, miks me lõppkokkuvõttes lahku läksime. Mehe jaoks muutus see kaksikelu liiga keeruliseks ja ta lihtsalt loobus, isegi kui tal olid minu vastu tunded.
Ei tohiks teda õigustada, ma tean, aga mul on lihtsalt nii valus. Kõik vanad haavad on lahti kistud ja pealegi ma tunnen, et mul ei ole maailmas ühtki inimest, keda saaksin usaldada. Ühest küljest ma ei taha seda suhet küll tagasi, aga samas ma tunnen, et vajaksin nii väga kedagi, kes mind toetaks ja lohutaks.
Kui mõtlen nendele aegadele, mis me koos veetsime, tõmbub mu süda valust kokku. Ta oli nii soe ja hooliv minuga, just sellist hoolitsust vajaksin nii väga praegu, aga kahjuks ei ole mul kedagi, kelle juurde minna. Isegi mitte oma ema juurde.
Kõige kurvem on see, et mulle tundub, et pole enam mingit lootust emaga suhteid taastada. Ma ei suuda teda enam usaldada, ma tean seda. Isegi, kui ma väga tahaksin. Kuidas ma tean, et ta enam mulle nii ei tee?
Oh, miks see pidi juhtuma, see oleks kõik võinud olemata olla. Mis see talle andis, niikuinii ei suhtle see mees enam ka temaga ja ainus, mida ta saavutas, oli see, et lõhkus oma tütre suhte ja tema usalduse enda vastu.
