Paides peeti eelmise nädala lõpus arvamusfestivali. Selle korraldus oli üpris põhjalik, aga osalejaid oli ootamatult vähe. Eksitav oli kas ürituse nimi või selle sisu. Kui tegemist oleks olnud arvamusfestivaliga, oleks vajalik olnud kodanikupõhisem ürituse sisu koostamine. 2009. aastal Rainer Nõlvaku eestvedamisel korraldatud mõttetalgud olid tunduvalt sisukamaks arvamusfestivaliks. Paide üritusel oli kodanike kaasamine vaid lisandiks. Eelneval programmi koostamisel olid püüdlikult paika pandud "õiged" arvamused ja aruteludesse kodanike kaasamisel püüti igati hoida kaldumisest "valedele" teemakäsitlustele.

Paides oli sisuliselt tegemist meediapeoga. Kindlasti oli see meeldiv kohtumiskoht ajakirjanikele ja ajakirjandust toetavatele kirjutajatele. Ka oli see väga hea huvitavate ja Riigile oluliste inimeste silmast-silma nägemise võimalus. Viimase kasutajaid oli aga kahjuks väga vähe – seda on mainitud paljudes kommentaarides. Postimehe netikommentaatori analüüs jättis nende osaks vaid veerandi-kolmandiku. Ülejäänud kohalolnud inimesed olid rohkem või vähem korraldamisega seotud funktsionäärid või parteide tegelased.

Paides peetud arvamusfestivali õigem nimi oleks ajakirjandusfestival või arvamusliidrite festival. Õukonnameedia pidutses ja lõi sidemeid. Koos meedia lahutamatute kaaslaste kartelliparteidega. Vormi ja sisu mõõduka vastuolu loomise abil püüeldi arvamuse omamise monopoli õigustamisele ja kindlustamisele.

Ajakirjandusfestivalile antud arvamusfestivali nime õigustamiseks oli kasutusel tüüpiline manipuleerimisskeem, mida edukalt rakendati näiteks euroreferendumil. Võimalusi loodi arvamusfestivalil kõigile – ka teistsuguste arvamuste jaoks olid eel- ja järelarutelud, isegi vabalava. Asja korralduse tulemusena aga oli vabalaval rääkimine mitte Hyde Park, vaid tühja ruumi rääkimine. Selline tulemus saadi sarnaselt manipuleerides nagu euroreferendumi eel kõigile selgitustöö tegijatele raha jagades. Ainult et uude liitu astumise vastastele anti näpuotsaga, nii et piisas vaid nende erinevate rühmade selle piskuga tülli ajamiseks ning pärast toimus ääretu tänitamine sõnastuses: "Miks te midagi ei korraldanud, teile ju anti ka võimalusi ja toetusraha?" Samaväärne võrdsus arvamustele oli loodud ka Paides.

Arvamusfestivali teemade osas oli toimunud põhjalik eeltsensuur. Arvamuste võimalikku mitmekesisust arvestades oli väga üheselt kujundatud ka toimuma valitud arutelude teemad – et mõte ei väljuks kontrolli alt. Küsimused olid aruteludel seatud vastuvaidlemist raskendavalt. Näiteks teema "Kus ja kes on inimesed, keda tahame kutsuda Eestisse elama?"

Sellega püüti tõrjuda probleemi süvaolemust – eesti inimeste ekspordi ja üleüldse võõrtööliste vajatavuse teemat. Eeldusena välistati halvasti toimiva elamis- ja majanduskeskkonna üle arutlemine, suunates olukorra parandamise tööjõuühikute impordi üle heietamisele, andes ühtlasi alust rassistlikeks lähenemisteks. Seda võimendati positiivse programmiga – ärge kritiseerige ja mööda rääkige, arendage etteantud teemat.

Sarnaselt eesmärgipärane oli ka teema asetus: "Kui sallitav on sallimatus?" Ühiskonnas on praegu üha tõsisemaks probleemiks kujunemas pigem vastupidine küsimus: "Kui sallimatu on sallivus?"

Kindlasti on Eestis piisav nõudlus ka ajakirjandusfestivalide järele. Need on aga edukamad asju õigete nimedega nimetades. Ajakirjandusfestivali tõenäolisi osalejaid peletas eemale ürituse nimest paistev võimalik tühi targutamine. Kui olnuks kasutusel õige nimi, oleks kohale tulnud palju rohkem meediat ja meediastaare nautivaid inimesi. Selliseid inimesi oleks olnud ürituse õige nime all edukaks korraldamiseks piisavalt. Samal ajal arvamusfestivaliks nimetatud ürituse programmist läbi paistvat arvamusega manipuleerimist läbi nägevad mõtlevad kodanikud jätsid minemata järjekordsele propagandaüritusele. Festivali vale nimetamisega jätkati Jääkeldriga algatatud parteidega rahulolematute kodanike maandamist. Üritusele varastati teisesisulise ürituse tähendust ja sellega saadi olemuselt head üritust saatma "vihakõned".