Tema järeldus põhineb sellel, et IRLi ja Reformierakonna poolt häält andes ei piisavat neist Savisaare löömiseks ning sotside toetamisel lähevad nad parimal juhul kokku Keskerakonnaga, millel polevat kah mingit mõtet. Seetõttu ei olevat valimisest mingit tolku. Hõbemägi nendib, et pole mõtet ka valimisi boikottida, sest see ei muutvat samuti midagi. Tulevat hoopis keskenduda ülejärgmistele valimistele.

Mõneti sekundeeris talle Mikk Salu oma Postimehes ilmunud artikliga, millest võis samuti lugeda, et erakonnad on loiud ja on opositsioonis olles Keskerakonnaga võitlemisest loobunud. See ei ole aga tõsi, sest aktiivne kampaania pole lihtsalt veel peale hakanud.

Kampaaniatel on oma loogika ning ei makstud meedias ega ka ajakirjanduses pole võimalik valimisteemat lõpmatult fookuses hoida. Kui praegu küsitakse, et kus on kampaania, siis kahe kuu pärast nenditakse, et saaks juba valimised läbi, muud ei ole kui üks valimiste jutt.

Muide, ka väljaanded ise ei ole valimisi puudutavat veel ülearu põhjalikult avanud ega alustanud oma veergudel valimisdebattidega. Tõsi, on ka erandeid - ajaleht Pealinn tutvustab poliitikat küll, aga ainult ühe erakonna oma.

Peamine küsimus on valimiste puhul on alati selles, kas inimesed soovivad muutust ja kas muutus on poliitilises reaalsuses teostatav. Kui inimesed muutust soovivad, siis millist? Seda Priit Hõbemägi ei kirjuta.

Mina olen kindel, et suur osa tallinlastest soovib, et Tallinna linnavõim oleks eestimeelne ja korruptsioonivaba. Et omavalitsus tegeleks asjadega, mis on seotud kogukonnale teenuste pakkumisega, mitte linnriigi ehitamisega. Samas, suurele hulgale inimestest on Savisaare Tallinn sobiv ja nad on linna juhtimisega täiesti rahul.

Siiski ärgem unustagem, et asja panevad paika valijad ja nad teevad seda valmispäevadel, mitte varem. Küsimus on selles, kui suur osa kummastki seltskonnast valimistel välja tuleb.

Esiteks, kas Savisaart on võimalik kukutada? Vastus on JAH. 2002. aasta ja 2005. aasta kohalikel valimistel sai Keskerakond vastavalt 38,5 ja 41,1 protsenti häältest, kuid üle viiekümne protsendi kohtadest Tallinna volikogus.

2009. aasta valimisseaduse muudatused tekitasid õiglase olukorra - volikogus enamuse saamiseks tuleb saada ka enamus häältest. Seda vastustas Savisaar toona väga vihaselt, kuid 2009. aasta valimistel õnnestus tal saada 53 protsendi häältega neli kohta üle enamuse.

Keskerakonna hääled ei jagunenud, kuid üle kahe protsendi häältest läks Roheliste nimekirjale, mis jäi alla valimiskünnise. Seega, alla künnise jäävatele jõududele antud hääl on objektiivselt hääl Savisaarele. Muutust soovivate inimeste hääl ei tohi killustuda künnise alla jäävate jõudude vahel.

Teiseks, valimisaktiivsus. Muutust soovivate inimeste valmisaktiivsust halvab tugevalt jutt, et Savisaar jääb niikuinii pukki. Savisaar suutis neli aastat tagasi saada absoluutse enamuse ennekõike venekeelsest kogukonnast valijaid mobiliseerides. Nüüd on küsimus, kas eesti valija jääb koju, sest vahet nagu polekski. Vaadakem numbreid. Näiteks Lasnamäe ringkonnas oli 2005. ja 2009. aasta valimisaktiivsus vastavalt 39,2 ning 65,35 protsenti ning Kesklinnas vastavalt 45,8 ja 62,39 protsenti.

Nagu näha, tõusis Lasnamäe aktiivsus 10 protsenti rohkem võrreldes kesklinnaga. Seega, Savisaar suudab grandioossetes mastaapides linnameedia kampaaniaga oma valija välja tuua. Kui muutust sooviv linnakodanik jääb koju, on see hääl jällegi Savisaarele.

Kolmandaks, kui antakse hääl nimekirja poolt, mis peab võimalikuks Savisaare võimule jäämist oma häältega toetada, siis on see varuhääl Savisaarele. Siin peaksid kõik nimekirjad oma seisukohad selgelt välja ütlema, et mitte valijat hiljem lollitada.

Muutus on võimalik. Tänane Savisaare edu tasandatakse kampaania käigus. Oluline on muutust taotlevate jõudude koostöö ja teotahe. Tuletan meelde, kuidas Eesti Päevaleht ennustas tõsimeelselt reformierakonnale 47 kohta Riigikogus enne 2011. aasta valimisi. Nii aga teatavasti ei läinud. Tallinna tuleviku muutmine on Tallinna inimeste kätes.