Loone Ots: Miks mitte missikesi?
Lapsed jäljendavad mängudes täiskasvanuid. Infoajastu laps tunneb suurte inimeste elu ja päevasündmusi väga hästi. On normaalne, et koolieelikud mängivad mitte ainult kodu ja küla, vaid ka „Kättemaksukontorit“, Eurovisioni, olümpiamänge või missivõistlusi. Sama loomulik, et väike plika riietub ema kleiti ja värvib huuled erepunaseks. Ilus ju! Uhke suure inimese tunne pealekauba.
Naise mõõtu sihuke tots välja ei anna. Ükskõik kui vinget täiskasvanurüüd kandev tüdruk ei pääse üksi pubisse või ööklubisse. Poisikesele ei anta automaati ega napalmi, olgu tal üll kaitseväe mundri kui tahes täpne koopia. Arenenud riikides on keelatud nii lapsstriptiisitarid kui ka lapssõdurid. Mäng jääb mänguks. Väikese inimese loomulik olek on nautida laps olemist, näha välja nagu laps ja käituda lapse moodi. See põhiõigus on sätestatud ka üleilmses ja Eestis kehtivas „Lapse õiguste konventsioonis“.
Minimisside võistlusi hakati pidama seitse-kaheksakümmend aastat tagasi. Tihti korraldas neid kinoäri, eesmärgiks leida lapsnäitlejaid kommertsfilmidesse, luua staare nagu Shirley Temple. Tuhandetest võistlejatest jäid sõelale üks või paar. Ülejäänud võisid saada elukestva trauma. Üks näide on ebakindlalt närviline Marilyn Monroe. Alles 1950. aastatel hakati mõtlema, millist pinget pidid väikesed missikandidaadid taluma. Nende traagika on üldistanud näiteks maailmakuulus itaalia kinomees Luchino Visconti filmis „Kõige ilusam“. Selles karmis teoses viib auahne ema viieaastase tütre neuroosi äärele. Lapse ahastus, unetus ja hirm on filmis väga hästi ja eluliselt välja toodud.
Kindlasti on lapsi, kes missiks kandideerimist naudivad ja kelle vanemad aitavad toime tulla nii võistluspinge kui võimaliku kaotuse kibedusega. Võistustantsijad ja laululapsed on avaliku esinemise ja võistlustulega harjunud. Avalik tähelepanu pole neile probleem. Aga on ka teisi, kel närvide, perega ja harrastustega nii ei vea. Tekib küsimus – mille nimel me lapsega riskime?
„Lapse õiguste konventsioon“ määrab muu hulgas selle, et laps on subjekt, mitte objekt. Maakeeli tähendab see, et laps iseenesest ei ole ese, mida kõrvalt vaadata ja pallisüsteemis arvustada. Lapse ilu objektiivset mõõdupuud pole olemas. Iga laps on ilus ja igas lapses on tohutult sisemist potentsiaali. Välise asemel peaksime otsima ja tunnustama just seda: headust, loovust, isikupära, teadmisi, väljendusoskust, musikaalsust.
Miks peaks see toimuma laste missivõistluse korras? Täiskasvanute analoogi mõte on ju ikkagi hinnata välimust, kusjuures hetkel käibiva keskmise „ilu“ alusel ja kommertseesmärgil.
Missivõistluste eestvõitlejad huvituvad lapse taustal tehtavast ärist. Võitja ning tema eest vastutavad täiskasvanud peavad teadma, et võit tingib uued pinged, uue stressi. Vastset meedianägu võivad ohustada ülekoormus, väärtushinnangute nihkumine vaimselt kehalisele, lapsele sobimatu päevakava, vajadus õppima naeratama ka siis, kui puudub tuju, võltssõbrad… Kindlasti on ohus lapse õigus eraelu puutumatusele. Valus võib olla ka kord omandatud positsioon järgmisel aastal kaotada. Ja nii edasi.
On põhimõtteline vahe, kas laps osaleb laulu– või missikonkursil. Esimesel juhul tingib kaotus tunde „Ma ei oska laulda. Aga ma võin õppida.“ Teisel juhul on sõnum „Ma olen järelikult kole.“ Kas saab õppida ilus olema?
Muidugi saab. Antiikajast saati on ilusaks peetud inimest, kes on mitte lihtsalt näokas, vaid eeskätt harmooniliselt arenenud. Kelle kõik osad – nägu, keha, vaim ja olek – on ühtmoodi kaunid. Kes on ilus tervikuna. Alles kommertskultuur on vana ideaali kinolikult lamedaks, väliseks taandanud. Küsimus on, kas laps suudab sellest aru saada. Kui ei, on täiskasvanud lapse heaolu teadlikult riivanud.
Konstruktiivselt. Meil on hea ja suure vaatajaskonnaga „Eesti mäng“. Miks mitte korraldada lastele sobivas formaadis ja laste vanusega arvestav konkurss „Eesti tüdruk/poiss“? Võistluskavas võiks olla juba nimetatud, osalejatele eakohased näitajad, lisaks näiteks loogika, arusaamad elust ning ühiskonnast ja informeeritus väärtustest, sealhulgas meie armsast Eestist.
Ka esinemis- ja suhtlemisoskus, aga mitte põhieesmärgina. Miks mitte moeteadlikkus – aga iseenda või oma pere kavandatu läbi, oma nägu olles, mitte standardse riidepuuna trendifirmade tooteid promodes. Igal juhul peaks olema välistatud lapse vajadus end enne õiget aega lokkida-mukkida-täiskasvanustada, et meedia rambivalguses hiilgaks järjekordne, sedapuhku alaealine ühepäevaliblikas. Eesti pered ei peaks kasvatama massikultuuri lapssõdureid.
