Vanemad, mida te ometi mõtlete, kui oma nelja-aastase sellisele kontserdile kaasa võtate? Mis elamuse see vaene väike lapseke sealt teie arvates saab? Tal pole õrna aimugi, kes see Robbie Williams on. Tema tahab olla koos vanematega, aga mitte lauluväljakutäie õllejoojatega. Eile neid lapsi vaadates oli nende näost näha peaaegu surmahirm — mis saab, kui ema või isa ära kaob? See võimalus oli päris reaalne. Seisin ühe kõnnitee ääres ja rahvas vooris minust mööda ning olgugi, et lastel hoiti käest kinni, jäid nad mõnikord emast-isast maha ja hakkasid hirmust nutma. Õnneks lahenesid need olukorrad kenasti ning vähemalt need lapsed said emmede-issidega uuesti kokku. Ja said muidugi korralikult sõimata ka, et ära ei tohi kaduda ja mida sa jokutad siin, öeldi ju, et peab käest kinni hoidma ja kiiresti liikuma.

Peale selle — heli sellel ja teistel taolistel muusikaüritustel on nii vali, et võtab ka täiskasvanud inimese täiesti läbi. Bass raputab nii hullusti, et endalgi on pärast raske olla ja kõrvus kumiseb veel tunde, mis need vaesed lapsed, kes on meist kordades väiksemad, siis tundma peavad. Sõbranna rääkis, et tema lohutas ühte pisikest poissi fännitsoonis lava ees (tule jumal appi...), kelle emme ennastunustavalt kaasa laulis ja tantsis, kuid laps ise oli pisarates, istus kurnatult karglevate fännide keskel maas ja tahtis ainult ära minna. Mõned vanemad olid oma pisibeebid kandelinadega kõhule sidunud, teised sõitsid vankritega ringi ja sättisid end täpselt kõlarite alla kontserti "nautima"...

Näha sellises meeletus koguses purjus inimesi, karta kogu aeg, et su kõige kallim emme ära kaob, hoida kõrvu kinni, sest heli on nii vali ja väsimuse tõttu püstijalu magama jääda — ma ei usu, et ükski laps tahaks vabatahtlikult seda üle elada. Talle ei jää meelde emme lemmik Robbie Williams, vaid kohutav hirm, müra ja väsimus.