Käesolev artikkel ei ole mõeldud tujurikkujana või selleks, et täita igihalja skeptiku igapäevast vigisemisdoosi. See on mõtisklus eestlaste ja eestluse kohta.

Üks laulupidu ütleb rahva kohta rohkem kui sõnad selgitada suudavad ning seda tunnet, mis tekib laulukaarte alla kogunedes ihkab tegelikult iga eestlane, ütlevad nad selle valjusti välja või mitte. Need, kes tõsimeeli nii väga lauluga tähistamisest osa võtta ei soovi, ei ole tõenäoliselt õiget kogemust saanud, sest vastasel juhul tahaksid nad laulukaare alla alati tagasi tulla. Olgu viimastest koori- või laulutundidest möödas viis või viisteist aastat.

Õölaulupidu "Järjepidevus" pakkus palju emotsiooni. Isiklikult jäi enim meelde "Ei ole üksi ükski maa" esitus. Vahva oli vaadata, et põlvkond on vahetumas ja osaliselt vahetunud. Uus põlvkond pole vanast teps mitte kehvem. Tanel ja Ott mehe-embuses tõi muige näole. Ühtsus oli õhus tõepoolest.

Imestan alati, ükskõik millisel suurüritusel, kui lauldakse "Isamaa ilu hoieldes", et laulu kulmineeruva furoori käigus ei juhtu üks kahest asjast: kas võetakse Eesti Vabariigi piiripunktidega ühendust ja kästakse kõik piirded maha võtta, sest algamas on rahvaste sõprus, või teine äärmus: pärast sõnu "Pane tähele!" hakatakse kõiki muulasi lähedal asuvate tammeokste külge riputama. Mõistan, et niimoodi on inetu öelda, kuid mis seal salata - isamaalised laulud sütitavad rahvustunde ja rahvuse mälus on ühtsuse kõrval ka kõik välisvõimu esindajad ja hampelmannid, kes mingil ajahetkel Eesti pinnal peremeest mänginud on. Ja nii õõtsubki eestlane laulupeol härdumuse ja ürgviha vahel, sõbral käsi ümber ja sini-must-valge lipuke lehvimas.

Kahjuks on alati järgnev päev tavapärasest emotsioonivabam. Elektriarved on ikka kõrged, söök kallis, palgad madalad ja nii edasi. Ehk jätkub tavaline elu. Minu sooviks oleks see, et koos lauldes tekkiv tunne kanduks edasi kõigi igapäeva. Nähes ka peaministrit hoogsalt Singer Vingeri hitile kaasa laulmas, tekkis korraks uitmõte, et ehk kõik siiski on meil siin maal võimalik, kuigi pole tahtmist oodata 25 aastat selleks, et Eesti võtaks suure sammu või pöörde paremuse poole.

Selleks saame meie, tavalised, väga erilised eestlased, palju ise ära teha. Nähes rahva tahet, peab lõpuks võim järele andma. Üks kord ju andis, miks mitte ka nüüd?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid