Kublad sügelevad nädalaid ja kenasti muhkus püsite ka mitu päeva. Eestist mürgi kaasavedamisega aga ei maksa end vaevata. Neile põrgulistele ei tee mingid Offid, Raidid ega ka muu keemia vähimatki. Käige see 5-6€ välja, ostke kohalik elektriline sääsetõrje ja uskuge, kogu ülejäänud puhkus on muretu. No vähemalt pinisejate koha pealt.

Teine oluline asi, mis tasuks just koha pealt osta, on päikesekreem - kordi odavam ja oliivõli peal tehtud. Oi kui mõnusalt pehmeks teeb naha. Tuleb kasuks ka neile, kes päevitamisest lugu ei pea. Ma poleks näiteks muidu sellest ülimalt soolasest mereveest ilmselt terve nahaga pääsenud.

Kolmas, samuti ülimalt oluline asi on õlu. Tõsi, võib ju muidugi osta ka vett. Seda tavalist, mullideta, on seal piisavalt, kenasti külmikus ja normaalse hinnaga, aga mina ilma "aukudeta" vett ei joo. Gaasiga vett on enamasti vaid suures pudelis ja seegi soe, nii et need, kes mind eelmise loo juures joodikuks pidasid, võiks nüüd väheke mõelda.

Ma pole muidugi suurem asi õllesõber. Seega ei hakka ka Kreeka õlut arvustama. Vähemalt mulle tundus see piisavalt hele, piisavalt mahe ja mis kõige olulisem, kohe kindlasti piisavalt külm. Mainiks siinkohal ära, et kreeklased ise joovad alkoholi vaid toidu kõrvale. Kaasmaalast, kes niisama keset päeva olgu või ainult õlut tipsutab, vaadatakse halvustavalt ja tänaval kakerdavat kohalikku joodikut naljalt ei kohta. Vähemalt varem oli see nii. Nüüd, pärast riigi allamäge veeremist ma paari siiski nägin. Samuti mainis üks kohalik, et joomine on saamas iga päevaga rahvale aina suuremaks probleemiks.

See selleks, vähemalt ei keela nad juua turistil. Õlle hind on poes mõnikümmend senti kallim, restoranis aga odavam kui meil ja alati on võimalik seda osta jääkülmana, vastupidiselt meie poodide olukorrale. Ühe asja eest aga ma hoiatan: need, kes on harjunud peale esimest õlut vetsu vahet jooksma, ärgu ehmatagu, kui seal selleks mingit vajadust ei ole. Vägagi mugav, seda enam, et tegelikult ajab õlu vähem higistama ka kui vesi.

Järgmiseks seadsime sammud autorendi juurde. Kui täpne olla, siis selle kõrval asuvasse ATV-de laenutusse. Olles juba varem väheke kodutööd teinud, teadsime, et autoga mööda Korfut rännata on sama hea kui kinnastega kududa. Vahemaad on ju väikesed, kiirused olematud, seega tasuks ikka võtta masin, millelt avaram väljavaade ja ka päike ning tuul paitama pääseks.

Korraliku, võimsa mootorrattaga pole seal samuti miskit peale hakata, aga kuna kõiksugu teiste haledamate kaherattaliste vastu puudub mul igasugune austus, otsustasime esialgu rentida ATV. See polegi nii lihtne. Masinaid on ju õu täis, aga paraku on need rohkem nagu mänguasjad - no et sõidad hotellist randa või poodi, aga et midagi rohkemat, ei kujuta ette. Lõpuks saime omanikuga kaubale, et võtame seniks bagi, kuni õhtul mõni võimsam masin tagasi tuuakse.

Selle saatuse vingerpussi eest olen ma ütlemata tänulik. Uskuge või mitte: kui te pole Korfule sõitnud just koos kõigi oma lastega, on bagi parim sõiduriist. Te saate kogu aeg päikest, samas pole teil kunagi palav. Te näete igasse ilmakaarde. Te saate peatuda ja parkida peaaegu kõikjal. Te ei jää teistele jalgu, samas pääsete aga ka sinna, kuhu teised ei pääse. Teie jaoks pole ükski tee liiga kitsas, liialt järsk ega auklik. Ja lõpuks, samuti väga oluline: te saate oma kaaslasega vabalt suhelda ja muljeid jagada. Mainiks siis kohe ära, et enamus minu tehtud pilte ongi pildistatud hoo pealt, möödaminnes.

Korful on bensiin kallis, nädalavahetusel ulatub hind ligi kahe euroni. On ikka vahe, kas tankida paak täis 10€ eest või käia välja karmim summa. Üks paagitäis ongi just päeva paras norm, seega kokkuhoid missugune. Kui veel hindadest rääkida, siis nüüd, tagasi Eestis, tahtsin minna veelkord bagiga sõitmist nautima. Leidsin ka koha, kus seda teha, aga hind võttis hingetuks. Ühes safaripargis maksab paar tundi sõitu vaid mõnikümmend eurot vähem kui Korful rent viieks päevaks. No tulge mõistusele!

Loomulikult valisime esimeseks sihtkohaks meist vaid kümne kilomeetri kaugusel paikneva Sidari. Linn ise on Rodast suurem aga muus osas ei erine nagu milleski. Ikka need poekesed, restoranid, hotellid, enamuses tillukesed või hoopis väikesed. Loomulikult on iga kolmas maja roosa.

Esimesed kilomeetrid mäkke võttavad südame alt kõhedaks ja ma tänan jumalat turvavöö eest. Hiljem harjun ära. Õigemini unustan, sest vaadata on nii palju. Näen esimest korda merd päevavalguses. All laiub türkiissinine sile väli. See tundub uskumatu, et vesi saab sellist värvi olla. Ma olen näinud mitmeid vetevälju, taevasinist Vahemerd, potisinist Balti merd, halli, lausa porikarva Atlandi ookeanit. Ma olen näinud meres heledamaid kirkaid laike, isegi üksikuid türkiisrohelisi lahesoppe, aga et kogu meri sellist karva on, tundus esialgu uskumatu. Siis ma veel ei teadnud, et tuleb päev, mil ma näen midagi veel fantastilisemat.

Sidaris on kaks kohta, mida kindlasti oma silmaga nägema peaks. Esimene on armastuse kanal ehk Canal d' Amour. Legendi järgi pidavat armastajad, kes seal koos sulistavad, igaveseks kokku jääma. Veelgi parem oleks see koos ületada, aga enne ikka õppige ujuma. Tegelikult on muidugi tegemist lihtsalt võimsa loodusliku liivakividest kanaliga.

Teine koht, mida meie esimesel päeval küll otsida ei taibanud, asub Sidarist mõni kilomeeter eemal: väike, vana külake Peroulades, oma hingematvalt kauni vaatega. Ega asjata sealne rand Sunset Beachi nime ei kanna. Päikeseloojangu värvidemäng liivakaljudel on imeline. Romantikutele teadmiseks, et vaid käest kinni jalutamisest ei piisa, turnida tuleb ikka kõvasti.

Kuna päev oli alles lõunas, otsustasime samal päeval üle vaadata ka paljukiidetud Paleokastritsa, oma kauni rannajoone, Neitsi Maarja kloostri ja nelja lahe vahet sebivate veetaksodega. Sõit sinna võttis muidugi eeldatust rohkem aega. Usaldasime GPS-i ja eksisime hoopis ära. Omamoodi oli see tore ka, sest nii kulges meie rännak mööda kitsaid mägiteid, läbi külakeste ja oliivisalude. Tõsi, kui ühes külas tavernas sõime, küsis kohalik, et kust linnast me siis nüüd nii tuleme. Vastuse peale vangutas imestunult pead ja pidas meid ilmselt pooletoobisteks. Kohalikud eelistavad mägedes siiski rollereid.

Meil polnud selle ekslemise ja pisut imeliku näoga vaatamise vastu ju ka miskit. Põnev oli ja ilus ja tänu just selle mitte nii haibitud osa nägemisele, tundus vähemalt mulle, et palju reklaamitud, väidetavalt saare kauneim koht Palekastritsa pole sugugi mingi ei tea mis oh või ah. Ilus muidugi, aga natuke ülerahvastatud.

Pisut rahu sai merel, kui klaaspõhjaga laevuke meid mereelukaid vaatama viis. Ilmselt oli ka viimastel turistidest siiber ja nad olid peitu pugenud. Igatahes ei näinud meie tookord küll kedagi, aga sõit käis ühe hinna sisse akvaariumite maja külastusega ja seal oli tegelikult päris huvitav.

Tagasi Roda poole hakkasime liikuma juba üsna väsinutena. Õnneks taipasime seekord usaldada oma vaistu ja teeviitasid ja nii jõudsime tunniga koju. Praegu ajab naerma, sest sõita oli mingi 35 kilomeetrit ja sellel päeval me suurt midagi ei teinud. Isegi seda mitte, et oleks läinud autorenti, oma bagit ATV vastu vahetama. Me lihtsalt ei tahtnud, sest mina olin sellesse masinasse juba lootusetult armunud.