FOTOD: Grafiti meie kodulinnas – kunst ei ole eliidi eesõigus!
Grafiti on Oxfordi sõnaraamatu järgi ebaseaduslikult avalikule pinnale kritseldatud, pritsitud või kraabitud kujutis. See vastakaid arvamusi tekitav kunstivorm on tõenäoliselt eksisteerinud sama kaua kui inimkond.
Alates koopamaalingutest ja vanade roomlaste kombest vallutatud hooneid märgistada, kuni 1990ndate USA suurlinnade tänavateni, kust sai alguse tagimine ehk oma gängi territooriumi märgistamine, on grafiti inimasustusega kindlalt kaasas käinud.
Linnapildis näeb grafitit väga erinevatel pindadel. Sellega võivad olla kaetud hiiglaslikud seinapinnad, mõni bussiistme tagakülg või laternapost. Lisaks asukohale ja suurusele on küllaltki suure varieeruvusega ka grafiti kvaliteet. Näha võib kiiruga soditud kristeldusi meeste suguelunditest, hoolega välja mõeldud, kuid siiski enamasti ilma igasuguse kunstilise väärtuseta isiklikke tage ja põhjalikult planeeritud kompositsioone, millest nii mõnigi võiks rippuda muuseumis omaaegsete suurmeistrite tööde kõrval.
On täiesti mõistetav, et kunstilise väärtusega piltide tegemiseks vajalike oskuste välja arendamiseks on tarvis harjutada. Esmased sammud tehaksegi kõikvõimalikele pindadele kritseldades ja enda tagi levitades. Kahjuks on need esimesed katsetused peaaegu alati silmariivavad ja linnapilti rikkuvad. Samuti põhjustavad need keskmises linnakodanikus trotsi kogu grafitikultuuri vastu. Nii pannakse algajate tehtuga ühte patta ka aastatepikkuse kogemusega meistrite loodu, mis on siinkirjutaja arvates üks kõige alahinnatum kunstiliik tänapäeva Eestis.
Mida tuleks teha? Grafitikunstnikega koostööd tehes ja neid, tänapäeva noorte vaimu kandvaid taieseid planeeritult linnapilti paigutades, oleks Tallinnast võimalik välja kujundada üks Euroopa omanäolisemaid pealinnu. Meistrite poolt korralikult kavandatud ja teostatud grafiti võiks nii mitmeski linnaosas olla sama oluliseks vaatamisväärsuseks kui Vanalinna hoonestik südalinnas. Alles kätt harjutavate grafitisellide tarbeks tuleks aga vabaks kasutamiseks pakkuda näiteks selliseid pindu, mis peatselt lammutamisele või planeeritud renoveerimisele lähevad.
Meie kodulinn kuulub selle elanikele. Meid ümbritseva keskkonna kujundamine ei ole vaid palgalise linnaarhitekti või linnaisade lemmiklasteks kujunenud skulptorite ja kunstnike monopoolne pärusmaa. Meie oleme oma linna nägu ja meie linn peaks olema meie nägu. Võtkem kontroll taas endi kätte ja nõudkem linnavalitsuselt aktiivset andekate linnakodanike kaasamist linnapildi planeerimisse. Olgem avatumad meie hulgas eksisteerivate subkultuuride poolt pakutavasse. Kunst ei ole eliidi eesõigus! Pärlid ei teki poleeritud vitriinides vaid mutta mattunud austrites.
