Ilmselt mitte, me ju kõik teame, et ees ootab ligi 40 kraadi kuumust. Peale selle jätsime just selja taha vägagi normaalse eestimaise suve, sooja ja päikselise. Enamus meist on piisavalt päevitunud, küllap on nii mõnigi rohkem kui ainult varbad vette saanud. Ja ometi me läheme, ilmselt siiski mitte rannapuhkust otsima.

Lennukis lubatakse e-sigaretti suitsetada vaid stjuardesside pisikeses konkus. Peale paari tundi istmel nihelemist, sätime meiegi sammud sinna. Jääme pikemaks, sest stjuuard Markus osutub äärmiselt meeldivaks jutukaaslaseks. Lisanduvad veel mõned tossutajad ja juttu jätkubki kauemaks.

Selgub, et nii ongi: keegi meist ei lähe otsima lihtlabast rannapuhkust. Nagu arvata oli, on seltskonnas neid, kes lähevad lihtsalt seiklushimust ja neid, keda on võlunud Gerald Durelli raamatute mahlakas ja muigama panev sisu. Siis on veel need, kes põgenevad töö eest. Ainus võimalus puhkust nautida ongi kaugele ära sõita.

Kui peale kolmetunnist lendu lõpuks lennukist välja saame, jääb hing sõna otseses mõttes kinni. Õhk on nii kuum, et tundub nagu peaksid hingamiseks sellest tükke hammustama. Õnneks märkan kohe tõmmut noormeest, kes seisab, minu nimega lipik käes. See on meie transfeer, kes sõidutab meid saare põhjapoolsesse tippu.

Saadame veel pilguga ülejäänud seltskonda, kes on võtnud paketi kodumaiselt firmalt ja jääb seepärast saare kiviste randade rüppe. Tol hetkel ma veel ei aima, et järgmised seitse päeva ma eesti keelt ei kuule.

Sõit üle mägede, läbi orgude, kus laiuvad oliivisalud, kestab tunnikese. Tee on küll suhteliselt lai ja heas korras, kuid ülesmäge, ikka aina sinka-vonka, aeganõudev. 30 kilomeetrit läbime me ligi kolmveerand tundi, aga ega sellest lugu olegi, vaadata on nii palju. Seda teed läbisime me ka kõik teised päevad. Mingil müstilisel kombel suutsin aga ikka ja jälle näha midagi uut.

Lõpuks oleme kohal. Roda - linnake, mis on järgmised seitse päeva mulle koduks. Meie mõistes on seda linnaks raske nimetada, pigem rannapromenaadiga küla, aga armas ja hubane, juba esimestest hetkedest kodune ja sõbralik.

Viskame asjad oma väikesesse õuemajakesse ja heidame pilgu oma suurele rõdule. Naudime seal hetke marmori jahedust ja külma õlut. Siis muidugi linna avastama. Kuna märkamatult on saabunud õhtu, seame sammud randa, et see kohustuslik päikeseloojangu pilt teha, aga ei lähe läbi. Meie rannast loojangut ei näegi, päike loojub lihtsalt mägede taha. Pole hullu, küll me kusagil ka seda näeme. Korfu ongi ju vaid pisike saar, kordades väiksem kui Eesti. Laiust saarel 27 kilomeetrit, pikkust väheke rohkem, mingi 60 venitab hädaga välja.

Tühi kõht tuletab end korinal meelde. Sätime siis sammud restoranide suunas. Neid ehk õige nimetusega tavernasid on meie linnakeses paarkümmend. Kõikjalt kostab muusikat, seda vaid kreeklastele omast, hingepugevat ja jalga tatsuma panevat. Ja need lõhnad... Ilmselt just seepärast, et juba ainuüksi lõhnadest suu vett jookseb, lasen end ära rääkida esimesel hirmus jutukal tädil. Süües oma küüslaugukastmes hautatud loomaliha, kuulan omaniku sädistamist. Selgub, et Liisa on hoopis iirlanna, lihtsalt kreeklasega kokku kolinud. Päevi hiljem mõistan ma, et kreeklased ise pole kunagi nii tüütud ja pealetükkivad ning hoolimata selle taverna väga maitsvast toidust, püüame me järgmistel päevadel Liisat vältida.

Õhtusöök lõppeb meile harjumatul ajal, südaööl. Kuigi kõik kohad on veel pidutsevat või lihtsalt toitu nautivat rahvast täis, ei jaksa meie enam mitte ja nii me end magama sätimegi. Uni murrab hetkega, aga mitte kauaks. Läbi une kuulen ma pininat ja siis veel üht ja veel. Panen tule põlema: ühtegi sääske ei ole. Heidan uuesti magama: hakkab pihta. Hommikuks on üks käsi paksult kuplaid täis ja need valutavad. Esimese asjana ostame poest elektrilise sääsehävitaja. No õlut muidugi ka.