Milline võiks olla kirikute roll tänapäevases ühiskonnas?
Mind huvitab mitmete kirikute varemete käekäik, sest kuulun kogudusse, kus jumalateenistusi peetakse kogudusemajas, kuna kirik seisab varemeis. Mina isiklikult arvan, et kiriku taastamine ei ole täies mahus enam mõttekas, kuna enamik maakirikuid seisab tühja ja kasutuna.
Kogudused on suured ja tugevad ainult suurlinnades, sest maalt on kogu elu: kool, pood, postkontor ja pank ära viidud. Kirik aga seisab aegade algusest peale oma kohal ning väheneva elanike arvuga maakoha kirikuõpetaja peab selles suures hoones jutlust vaid mõnele inimesele.
Kuidas kirikud end siis majandavad, kui liikmeskond väheneb ja raha napib? Kellele neid kirikuid üldse veel vaja on? Hiiumaal on hetkel viis suuremat kirikuhoonet ja mitmeid väiksemaid kabeleid ja palvemaju, peale nende veel suuremaid ja väiksemad varemeid.
Hiiumaal on mitmeid pühakodasid, mille saatus on teadmata. Sellel suvel toimub Paluküla kirikus Tüüne-Kristin Vaikla näitus "Soolaleivapidu", kuhu on kunstiüliõpilased lisanud juurde mõtteid, mis võiks kirikus olla ja millist funktsiooni see täidaks. Mõned arvamused selle teema käsitluse kohta on jõudnud ka meediasse ja saanud vastukaja.
Mulle meeldis väga, et Hiiumaa meedia vahendusel pakuti välja samasugune võimalus nagu Prantsusmaal. Taizé külakeses aastasadu kasutuna seisnud kirik võeti uuesti kasutusele alles 1947. aastal, kui vend Roger sinna jõudis ja peale seda on koht saanud üle Euroopa populaarseks palverändurite peatuspaigaks.
Paluküla kiriku püstitasid 1820. aastal "Ungru krahvi" pojad ning sellest pidi saama perekonna hauakirik, kuid plaan kukkus läbi, sest põhjavesi osutus ootamatult kõrgeks. Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani. Pärast sõda kirik lagunes ja 1990. aastal sai põlengus kannatada. Vene ajal kasutati Paluküla kirikut mitmel erineval otstarbel, peamiselt laona, vahepeal ka lasketiiruna. Kogudust selle kiriku ümber pole ja regulaarseid üritusi ei peeta. Kirik toimib meremärgina ning asub veeteede ameti navigatsioonimärkide registris.
Käina kirik sai II maailmasõja ajal Saksa sõjalennukilt pommitabamuse ja hävis 1941. aastal. Väga huvitavaks ja eriliseks teeb kiriku see, et kivilaod ja müüritised on kõik krohvi alt välja põlenud ja kulunud ning meistrite kätetööd on kõikjal märgata. Kahjuks ei suuda kohalikud inimesed sellest väga lugu pidada ja varemete siseterritoorium on sageli üsna inetu. Müürid lagunevad. Ilmastik ja inimesed, kes pääsevad vabalt kõikjale, aitavad sellele protsessile kaasa.
Kogudus kasutab praegu ilma katuseta pikihoonet, mis ei ole varisemisohtlik, vaid mõnel korral aastas, peamiselt suvekuudel. Kiriku varemeid on soovitud kasutada kontsertide ja etenduste läbi viimiseks. Pikihoonesse on projekteeritud kontsertsaal, käärkambrist ja kooriruumist on plaanis luua kiriku- ja muuseumiosa ning torni kasutada vaatetornina, kuhu lubataks korraga vaid mõned inimesed koos saatjaga.
Ma usun, et korrastatud territoorium ja varemete sulgemine muudavad asja paremuse poole, kuid samas on tõsine probleem ka see, et alevikus ei ole teist sellist kohta, kus segamatult väljas olles süüa ja keha kergendada. Varemed on meelispaik noortele, kes tunnevad vajadust privaatsuse järele, mida alevi elu neile ei võimalda, hiilides mööda nurgataguseid. Parki on projekteeritud pingid ja prügikastid, kuid vaja on ka välikäimlat. Seega oleks nii vallal kui kogudusel võimalus lahendada see asi kogukonnale kasulikul moel.
Kui palvemajad on väiksemad ja hubasemad, siis luteri- ja vene kirikud on suured hooned ning nende saatus sõltub küll tugevast kogudusest ja aktiivsest õpetajast. Kuriste õigeusukirikus toimusid paaril aastal ulatuslikud restaureerimistööd pühakodade programmist saadud toetuste ja annetuste abil. Kirikus toimuvad regulaarselt üks kord kvartalis jumalateenistused. Puski ja Kuri vene õigeusu kirikute varemed aga seisavad ja ootavad oma aega ja võimalust.
Pria toetuste abiga ehitab kohalik Kõpu külaselts varemeist üles Kõpu õigeusu kirik-koolimaja, mis tegutses vene ajal rahvamajana. Kohalike inimeste initsiatiivil hakati 2004. aastal tegelema rahvamaja taastamisega. Majja on plaanitud kontserdisaal, ruumid seltsitegevuseks ja väike kabel. Välja ehitatakse ka sibulakuplitega suursugune torn.
Kõigi kirikute ja varemete saatus ja edaspidine funktsioon sõltub rahastusest ja kohalike inimeste aktiivsusest ning eestvedajate leidmisest. Siiski leidub teatud hulk inimesi, kellele läheb kirikute saatus korda ja nad võiksid seda üheskoos arutada ning jõuda lahendusteni.
